Laupäeval kihasid Vihasoo ümbruse metsad kaardi ja kompassiga ringi jooksvatest inimestest: toimus seiklusorienteerumise "Libahundi jälg" teine osavõistlus. Esimene oli maikuus Märjamaal, aga seal me ei osalenud. Nüüd aga oli rajameistriks Mairolt, meie vana hea seiklusspordi- ja orienteerumissõber oma tuntud headuses.
Tuleb ka Mairolti turundustegevusele au anda, sest ilmselt oli just see tema poolt enne teist etappi tehtud promo küll Xdreami foorumis, küll Leppoja etapi järel autokojameeste all see, mis palju seiklussportlasi sellele varasemalt "lasteka" mainega võistlusele meelitas. Võrredes esimese etapiga oli võistkondade arv lausa kolmekordistunud! Ja nimekirjas, kui seda nädal enne võistlust vaatasime, oli üllatavalt palju tuttavaid nimesid. Kohe panime muidugi siis ka ennast kirja :)
Võistlust soosis ka ilmataat, sest kui öösel sadas vihma, siis hommikuks klaaris taeva enamvähem ära ning keskhommikuks oli juba päikegi väljas. Ja jäi sinna õhtuni - oli lihtsalt imeilus sügisilm! Lahemaa imeilus loodus niikuinii.
Tavalisest rogainist eristus "Libahundi jälg" seikluslike lisaülesannetega seitsmestes punktides. Küll tuli paralleelköitel ületada Joaveski juga, küll trossi mööda sõita üle Nõmmeveski joa, küll Tammispea kivi ümbermõõtu ja kõrgust määrata, küll kipakate kanuudega mälu järgi sopilisest jõest paar punkti leida. Humoorikama poole pealt pidi tõstma svammidega vett ühest ämbrist teise, pumpama ja tühjaks laskma järelhaagise kummi ning lõpuks leidma liiva seest asimuudi järgi aarde. Viimane meil, muide, ei õnnestunudki. Nagu ka paljudel teistel: aardeleidmise protsent oli jäänud kuhugi kolmekümne kanti. Vähemalt niipalju vedas, et see oli meil viimane punkt ja me seal ajapuudusel liiga kaua ei tuuseldanud Mõned olid aga oma pool tundi sinna akrjääri matnud, kusjuures aare oli mõnelgi ka selle peale leidmata jäänud...
Viienda tunni lõpus sai meie tiimil välja võetud ka "veniv abieluside" ehk vedamiskumm. Teed olid suurepärased ja ka metsaalused joostavad, nii et sel moel saime oma jooksutempot tõsta (ja Leivo kätte vajaliku koormuse :).
Taas oli meil Soosambla Suusaklubiga suhteliselt sama teekond plaanitud, aga ma hakkan sellega vist harjuma ja enam väga ei ehmunudki :) Aga muidugi: hoolimata sellest, et Viivi üsna alguses koos kindaga SI-pulga käest tõmbas ja selle ülesleidmiseks paarikilomeetrise lisajooksu tegi; et nad 20 minutit enne kontrollaega finishisse saabusid ja et Viivi polnud end üldse jooksuvormis tundnud, said nad segavõistkondadest esimese koha. Mille üle on mul peaaegu sama hea meel kui meie enda neljanda koha üle, sest see oli kohaletulnute seltskonda arvestades ikka kõva saavutus.
Ja kahe etapi kokkuvõttes sai segavõistkondadest esikoha tiim, kus seekord lõi kaasa ka mu kolleeg Paavo. Ise oli ta pärast väga rahul, et tuleb ikka osata strateegiliselt võistlussarja valida, kus on lootust kokkuvõttes poodiumikohta saada :)
Kokkuvõttes oli üks tore päev. Ehkki jalad, üllatus-üllatus, olid selle kuue tunni järel lihastest ja sääremarjadest valusamad kui kaheksatunnise Laanemetsa rogaini järel.
Leivo kirjutas eriti lustaka loo libahundi jälgede ajamisest .