Ma ei tahaks kirjutada, mis Katiga jälle juhtus. Ausõna.
Kati läks täna kooli aastapäevale. Jalas minu suured matkasaapad, et äsja kipsist vabanenud varbal ohtralt ruumi oleks ja ta ennast hästi tunneks.
Aga... Nojah. Ühesõnaga, ta kukkus.
Sest saapapael tuli lahti, Kati astus sellele peale ja kuna haige jalaga pole ta just manipuleerimise mesitriklass, oligi hooga pikali. Ja muidugi paneb inimene kukkudes käed ette.
Parem käsi kipsis.
Nüüd on tal kolm äpardust järjest olnud ja ehk on nüüd - vähemalt mõneks ajaks - lõpp. Kolm on kohtu seadus ja muud targad ütlemised.
Kui Kristiine viadukti alt läbi sõitsin, mürises sealt üle suur diiselrong. Rongi alt läbi sõitmise ajal soovitud soovid lähevad täide, nii et muidugi ma soovisin - kogu hingest, väga palavalt. Aga soovi välja öelda ei tohi, muidu ta täide ei lähe.