Üha enamatel inimestel ja organisatsioonidel, kellele mul on vaja raha maksta, on konto väljaspool Hansapanka. Mis on minule kui Hansapanga kliendile tõsine põnts, sest iga ülekanne maksab 6 krooni.
Mis ülekandeid ma siis teen? Arvlemine sõprade-tuttavatega (ühised sünnipäevakingid, ürituste osalustasud ja muud omavahelised tasaarvlemised), laste õpetajatele töövihikute ja ekskursioonide jms rahad, korterimaksud (jah, ka meie ühistu ei ole Hansapangas ja otsekorraldustki sõlmida ei saa)...Halvimal kuul läks mul teenustasudeks ligi sada krooni!
Samas olen ma selline iga organisatsiooni unistusklient, kes, olles kord oma valiku teinud, ei taha enam turul ringi vaadata. Isegi kui see valik on tehtud kogemata: kunagise ainuvalitseja Hoiupanga hoiuraamatut omanud kodanikuna koliti mind pärast pankade liitumist Hansapanka ja sinna ma jäin. No lihtsalt on kõike muud teha kui pangavahetuskuu reklaame jälgida. Ja pealegi istub kuskil sügavas sisemuses tunne, et peaks nagu ikka lojaalne olema oma teenusepakkujale. Sest ei tea, mis ootamatused mujalgi võivad ees oodata ja eks igal pool ole omad puudused. Ja väike lootus on ikka ka, et äkki mu tublidust ja ustavust märgatakse ja vähemalt kiidetakse. Minu puhul töötavad nimelt alati hästi kirjad "Täname, et olete olnud meie hea klient." Jälle olen hulk aega rahul ega mõtle teenustasudele.
Eh, jah. Eks ma vist olengi selline -lollakalt lojaalne ja kord tehtud otsuses kinni. Olin ju ka ligi viisteist aastat abielus toreda inimesega, kellega me aga üldse ei sobinud. Mõnda aega toimis vastandite tõmme, siis aga ainult tõukumine. Lahkuminek, kui mees selle lõpuks otsustavalt käsile võttis, tegi mõlemad ainult õnnelikumaks. Ja ühest oma töökohast tulin ära alles siis, kui see mind pankrottimineku eelõhtul sisuliselt lahti laskis. Muidugi sain siis kohe kordades parema töökoha, omal algatusel (või õigemini selle puudumisel) oleksin toredate kolleegide ja vahvate mälestuste nimel vanas kohas rahulolematuna edasi hingitsenud...
Peaks ikka tõsiselt ka pangavahetuse peale mõtlema.