Väljaotsa Memm armastas rääkida igasuguseid lugusid nii endast kui teistest inimestest. Ta oli hea sõnasepp ja värvikas jutustaja - tabavatest detailidest ja nappidest sõnaskitsidest moodustus terviklik panoraam, jättes piisavalt ruumi fantaasiale... ja mõnikord ka teispoolsuse kujuteldavale maailmale.
Üks Memme lugu, mille kuulamine mul ihukarvad õudustest, kurbusest ja vaimustusest püsti ajas, oli järgmine.
___
Memme keskmine laps, mulle Onu Enn, tuli siia ilma nii raskelt, et ainult läbi ime jäid elama nii tema kui Memm. Eriti Memme oli pikka aega minejaks peetud, ning sellest hirmsast kogemusest heitununa ei tahtnud Memm enam kunagi sünnitada. Ja vanaisagi olnud nõus, et aitab kahest lapsest - tema arvanud nii rohkem küll materiaalsetel kui eksistentsiaalsetel kaalutlustel.
Ent kolm aastat pärast Ennu sündi avastas Memm, et on taas lapseootel.
"Armas jumal, anna mulle andeks, sest mina tapan end nüüd ära," palvetanud Memm ahastuses. "Ma ei suuda mõelda, et pean seda hirmsat valu veel kord tundma!"
Ja Memm jooksnud jõe äärde. Lihuniti haud on Valgejões koht, kus muidu kiirevooluline ja madalal kivipõhjal kärestikuliselt sillerdav jõgi äkki vaikseks, sügavaks ja mustjalt mudapõhjaliseks vaibub. Veesügavus on oma kolm meetrit ja "eks sinna ole ennegi inimesi uppund", nagu Memm mulle jutustades toonitas. Teine sobiv koht olnuks kaldaäärne vana linaligu, aga see Memmele ei meeldinud, sest 1946. aastal ei kasutatud seda enam linade leotamiseks, vaid loomakorjuste ja muude raibete veepõhja peitmiseks.
Nii istunudki Memm, ikka samasuguses meeltesegaduses kui oma olekust arusaamise hetkel, Lihuniti haua kaldapervel. Pununud juuksed patsi, et need hiljem inetult veekasvudega ei seguneks ja uppunu näo ümber ei kleepuks, ning võtnud kingad jalast. Viimast selleks, et hiljem osataks leida, kust ta vette läinud. Et laip ikka välja traalitaks ja kirikaeda maetaks.
Ent siis käinud taevast nagu kahm üle. Päike kadunud pilve taha ja kogu ümbrus võtnud ähvardavalt mustjasrohelise tooni.
Ja läbi selle mustjasrohelise sammunud, ainumas päikeseviirg nagu vaip jalge ees, mööda kallast Memme poole tema lapsed. Väiksem Enn ja vanem Maila, käsikäes.
"Ema, lähme koju!" öelnud muidu vaikne Enn kirkalt ja selgelt. Ja see olnud nii ehmatav, et Memm täiesti meelemõistuse kaotanud.
Ärganud ta alles hulga aja pärast, nagu unest. Näinud ennast, nagu võõrast, patsispäi ja paljajalu jõekaldal istumas. Ja kus ometi olid tema väikesed lapsed, kuhu oli ta plaaninud jätta nemad?
Tõusis püsti, pani kingad jalga, räti pähe ja läkski tagasi koju.
_____
Tänu sellele - ilmutusele, nagu ütles Memm - saigi ilmavalgust näha minu ema, sealt edasi juba mina ja mu õde, meie lapsed ja kuskil kaugel on kindlasti ootel veel paljud loendamatud sugupõlved...
Ja mina sain oma lapsepõlvesse Loo. Küll mul oli alati hea meel, et Memm end ära ei uputanud :)