Ode Liisil oli nädalavahetusel elu esimene ball – 100 päeva lõpetamiseni.
Selle puhul oleksime hea meelega soetanud talle ka elu esimese ballikleidi, aga ballikleitidega oli kaubandusvõrgus kehvasti. Võtsime siis kapist minu varud ning üks punane kleit istus nagu valatult. Ainult et kuna Ode on minust pikem, tuli vajaliku maanipikkuse saavutamiseks installeerida kleidile kahara sabaga alusseelik, mis eriti tantsides võluvalt keerles.
Ode Liisil oli ka võluv 30ndaid meenutav soeng, kaelas minu pulmaehe ning käel Kati valgest kullast käekett. Ta oli väga ilus – ja emal jääb sellist ilu vaadates alati peaaegu hing kinni õrnusest ja veidrast valust, et laps on saanud suureks…
Kodus tehtud pildil jäi kleit Ode seljas kuidagi roosa, tegelikult on ikka täiesti lipupunane, nagu näha vasakpoolsel pildil minu seljas ühel jõulupeol.
Selle punase kleidiga olen mina käinud väga mitmel peol. Ilusaim mälestus selle kleidi kandmisest seostub aga hoopis jalutuskäiguga kärekülmas talveöös Tallinna linnamüüri kõrval, kus me Leivoga vist tõesti pool ööd veetsime…