Uskumatu, aga mul õnnestus endale saada kauaotsitud "Lumetiiger": sherpa Tenzing Norgay jutustus, mille pani kirja James Ramsey Ullman. Sest ehkki Tenzing, maailma kuulsaim sherpa ja Hillary kõrval Everesti esmavallutaja, oskas seitsmes keeles rääkida, ei osanud ta üheski neis kirjutada rohkem kui oma nime.
Eesti keeles ilmus see raamat aastal 1960, kõigest seitse aastat pärast kuulsat tõusu Everestile ja viis aastat pärast ilmumist New Yorgis. Mis iseenesest on hämmastav, arvestades nõukogude aega ja puha. Aga "Maailm ja mõnda" oli ikka tõesti totaalselt hea sari, au tegijatele.
Enamik vanemaid "Maailm ja mõnda" raamatuid on mul lapsepõlves kaanest kaaneni mingis igatsusõhinas läbi loetud - need olid Mäepealse Memme juures olemas. Nüüd on osasid seal koguni kaks eksemplari, sest tädi Mall kolis paar aastat tagasi osa oma vanu raamatuid lapsepõlvekoju tagasi. Aga "Lumetiigrit" ja veel paari raamatut, mida suurena olen otsinud, seal loomulikult ei ole.
Lugesin oma kauaoodatut natuke segaste tunnetega. Aus raamat, kahtlemata. Lugu sellest, kuidas üks lihtne mees käib läbi elu oma saatusetähe järel, sest tunneb, et ta teisiti ei saa. Everest on ta pühendumus ja kutsumus. Tenzing of the Everest, tunnebki seda meest nüüd kogu ingliskeelne maailm, mäe nimi koos mehe nimega, ja kas saab unistuse ülimat täitumist tahtagi?
Aga ikka häiris mind kohati see Ullmani vahendajaroll. Et kui palju oli kirjapandus lääne inimese tõlgendust idamaa mõttemaailmast ja kui palju selle maailma ehedat peegeldust? Ei tea, ja ega mina seda mõttemaailma ju tunnegi. Aga ikka oli mõnes kohas tunne, et ... et pole nagu päris. Võibolla, üsna tõenäoliselt, teeb see tunne Ullmanile liiga. Aga ta on.
Nüüd ootan Raamatukoist "Mäetippudel pole jumalaid". Seda ma nii väga igatsenud ei ole, aga no terviklikkuse mõttes las ta siis olla mu lugemisvaras. "Lumetiigris" oli ju sellest Tenzingi ekspeditsioonist koos Earl Denmaniga kah juttu.