Ma ei ole ilmselt üldse originaalne, tunnistades, et teen elus ja töös kohatud inimeste kohta esimese taustauuringu Google´is. Taotleb keegi näiteks minu tööandjalt sponsorlust (neid on palju) ja projekt tundub asjalik (neid on vähe) - kohe tegija nimi Google´i otsingusse. Mõnigi kord tuleb välja asju, mis võtavad ära igasuguse soovi selle inimesega koostööd teha (ei usu ma inimloomuse muutumise võimalikkusse - siga jääb seaks!). Ja vastupidi, mõnikord avab alles internet inimeses hoopis uue, üllatava ja eriti sümpaatse külje.
Samamoodi saab võistluste puhul uuritud potentsiaalsete võistkonnakaaslaste või konkurentide tegemisi: kus nad on käinud, mida varem teinud, kui kiiresti jooksnud ja kellega koos palli mänginud. Väga väärt ja vajalik info.
Täna hommikul tippisin aga millegipärast otsingusse nime, mille kandjaga just suhelnud olin. Noh, Google oli parajasti lahti, see inimene meelel ja keelel ja hetk aega oli kah. Go!
Kusjuures mingit praktilist vajadust selle järgi ei olnud. Teadsin inimest juba varem ning kuna temast ka meedias palju kirjutatakse, olid nii tema head kui ka ehk mitte nii head teod ammu teada. Aga oli lihtsalt huvi.
Nojah, muidugi tulid välja samad head ja vead, mida ma ammu teadsin. Ja uudisena asjad, mida tõenäoliselt olin samuti varem lugenud, kuid mitte mälus fikseerimisväärseks pidanud: seltskonnaajakirjanduse nupud sellest, milliste naistega ta käinud on.
Päris huvitav oli. Aga ei saa öelda, et see teadmine mulle nüüd midagi juurde oleks andnud või aitaks mul temaga järgmisi pabereid kuidagi efektiivsemalt vahetada.
Internetipäringutes pole kindlasti midagi halba, tehtagu seda siis lihtsalt uudishimust või mingist vajadusest lähtuvalt. Ent ometi on mul nüüd natuke totakas tunne. Et oli seda siis vaja.