Pärast seda, kui käisime Odega maal Pisikest matmas, olen ma kibelenud nagu sütel: tahan maale! Sest seal oli nii uskumatult ilus ja hea.
See oli juba üsna hiline õhtu. Hakks hämarduma ja jahenema ja päeva jooksul päikesest soojenenud maa auras kergelt. Kõik lõhnas, põõsaalused olid kaetud sinetavate siniliiliatega ning kuldtähtede õrnroheliste lehtedega. Imeilus.
Laupäeval, pärast Aegviidu rattasõitu, läksimegi koos Katiga maale. Lihtsalt niisama.
Riisusin õue puhtaks vanast kulust, oksarisust ja eelmise sügise lehtedest. Päike paistis, maa lõhnas, lõokesed lõõritasid kuskil seal sinises taevas.
Pärast oli tunne, nagu oleks kätte saanud mingi väga vajaliku doosi. Õnnis rahulolu.
Hilisõhtusel tagasiteel jooksis auto eest üle tee metskits. Nii kaugelt, et ka see oli lihtsalt ilus - kaunis graatsiline loom vastu õhtutaevast pikkade hüpetega teed ületamas.