Mu emal algab nüüd kaks nädalat puhkust, mille ta veedab maal memme eest hoolitsedes. Aga et ikka tegemist jätkuks, algatas ta ka remondiprojekti: üle värvida köögilagi ja -seinad ning tapeetida tuba, kus elab Karini pere. Kuna viimane on aastakümnete pikkuse tapeedikihtidega ülekleepimise tõttu varsti juba tünni kuju omandamas (iga uus kiht on nurki ümaramaks muutnud), arvasin ma, et ülekleepimise asemel võiks siis ehk juba kõik vana maha kiskuda, seinad ja nurgad soome papiga sirgeks lüüa ning alles siis tapeediga katta. Isa võttis sellest mõttest kinni ja nii lähebki suuremaks tööks.
Täna tegime värvimistööde ettevalmistuse sellega, et tassisime köögist kõik asjad välja. Kohutav-kohutav sebimine ja tassimine, kui seal on mitu riiulit ja puhvetkapp nõudega, maitseaine- ja panipaigariiul, alusega pesujärg oma all peidetavate pottide-pannidega, memme kushett koos selle alla topitud tähtsate karbitäitega ja nii umbes miljon erinevas kohas paiknevat erineva otstarbega või otstarbeta träna.
Mina viskaks enamiku purke ja totsikuid koos oma aastatetaguse sisuga ära, aga memmele on paljud neist olulised. Sõda ja puudust mäletava inimesena talletab ta hoolsasti kõik asjad: äkki läheb kunagi vaja. Aga kui kunagi isegi läheb, ei mäleta tavaliselt keegi, et mingi selline asi on purgi või nutsakuna kuhugi topitud...
Kati jääb kuni koolialguseni Mummiga maale, aitamaks remonti teha ja viilimaks koolieelsetest laulukooriproovidest. Jüril on homme juuksur ja Odel hambakirurg (parema hambumise huvides lõigatakse tal huule ja hammaste vahelist kida), nii et nemad tulid linna. Aga remont on nii põnev, et homme õhtul pean ma nad maale tagasi viima.
Remondist veel niipalju, et isa ja Jüri panid palkoni ja suure toa vahele uue ukse. Klaasidega, sest suurel toal on ainult üks aken ning tuba on kogu aeg pime, kui palkoniuks kinni. Nüüd tuleb palkonist läbi ukseklaaside lisavalgust.
Aga närvipõletik on meil tänavu perekonna naiste viga. Nüüd on närvipõletik mu emal, sedapuhku puusas. Nii et ta kõnnib lööberdi-lööberdi, kui tema enda väljendit kasutada. Aga otse loomulikult ei takista see teda remondiga alustamast!
Jah, ilmselgelt on ka oma kanguse ajamine üks meie perekonna naiste viga. 88-aastane memm, kes muidu suurivaevu siledal maal käidud saab (pea on kogu aeg uimane ja ta kardab kukkuda), ronis remondi ettevalmistuse käigus krabinal püstijalu toolile ja sealt edasi kõrgele pliidile, et mingit nööri soemüüri küljest lahti harutama hakata.