Kui Smilers laulis “Ilma nendeta suvi oleks midagi muud, need on päike ja Pärnu tüdrukud”, siis minu jaoks oleks suvi midagi muud siis, kui ma ei saaks vahepeal maal olla. Ja eriti täiuslik on maalolek siis, kui seal on ka ema-isa ning Karin ja Kairi oma peredega.
Oli ülipalju metsmaasikaid.
Ema võttis lillepottidena kasutusele vanad raudpajad, mis Memme aegadel olid lehmade jooginõudeks, ja Helen maalis nende roostepruunid põsed rõõmsalt värviliseks. Siinsed pildid on tehtud üsna suve alguses, praeguseks on ka padades olevad lilled täiusliku lopsakuse saavutanud.
Isa selle-suve-projekt oli uue kempsu ehitamine. Kempsus on elektrivalgus, peegel, ventilaator ja raadio. Ja ülaservas olevad ümmargused augud pole mitte niisama, vaid seal taga on pesakastid tillukestele lindudele, kes teevad pesa majakatuste alla jms kohtadesse, kuhu augukese kaudu pugema mahub. Neid on meil maal palju, aga me keegi ei tea, mis lindudega tegu on – minagi olen korduvalt mõelnud, et peaks linnuvaatlejast sõbra käest küsima, aga pole meeles olnud. Igatahes, kui see koht lindudele meeldib, saab meil tuleval aastal olema linnulauluga kemps 
Kempsu nimi on muide Tõnu-nimeline kullakamber, sest lauamaterjali sai isa Tõnult kingituseks.
Aga ega vanu asjugi tohi ära unustada. “See oli nii…õdus,” ütles Kairi nostalgiliselt vana kempsu kohta, mis paikneb sealsamas uue taga, uksega teises suunas.
Muide, selle vana kempsuga seostub üks minu ilmselt esimesi lapsepõlvemälestusi: seisin päikeselisel suvepäeval kempsuukse ees ja küünitasin kätt mööda tulikuuma pinnulist ust üles, aga ikka ei ulatanud haaki lahti lükkama. Meeles on sirelite lõhn ja mesilaste sumin ning just see kuum pinnuline tunne käe all… Miks ma seda tegin, ei tea, sest väiksena me seal kempsus ei käinud, ammugi mitte üksi. Seal oli kõrge ja suure auguga iste (seda isegi täiskasvanute jaoks, väidetavalt sellepärast, et asutuse kunagi ehitanud Väljaotsa Juss olnud suur paks mees) ning Memm kartis, et kui lapsed üritavad sinna üles istuma hüpata, kukuvad nad pepu ees auku sisse Hiljem, muide, pani isa sinna väiksema auguga plaadi ja tegi ka lisaastme.
Eelmisel suvel kinkisime isale suitsuahju (kohale sai see transporditud minu autos: kui tagaistmed alla lasta, mahutab universaalkerega auto ikka täiesti uskumatuid asju ja isegi autopõhi ei käinud eriti vastu maad) ja tänavu sai ahi ka töösse. Esimese katsetusena sai seal suitsetatud erinevaid kalu ja tulemus oli väga maitsev, hiljem avastasime, et ahju saab kasutada ka lihtsalt ahjuna, suitsufunktsiooni kõrvale jättes. Nüüd saab ka palavaimal suvepäeval hiigelsuure laari ahjukartuleid teha, kui selleks soovi on – köögis olev puupliit ajaks maja liiga kuumaks ning elektriahju suur laar ei mahuks.
Uue pereliikmena oli maal ka Heleni kass Ruby, kes noorusest hoolimata näitas üles uskumatut hiirepüüdmisvõimekust. Tipp-päeval püüdis ta meile teadaolevalt vähemalt 5 hiirt! Ka esimesel pildil on ta tegelikult hiirega, hiir lebab käppade juures maas ja Ruby teeskleb tähelepanu hajumist lootuses, et hiir põgeneda püüaks… Ja kuna Ruby hiiri ei söönud, ainult püüdis ja mängis, oli Jüri ülesandeks hiired pärast üles leida ja maha matta (ja mõnikord ka ära tappa, kui Ruby ise sellega nii kaua viivitama kippus, et inimestel valus hakkas).
Aga ega Ruby ka ise väntsutustest ei pääsenud, noore sõbraliku kassina oli ta pidevalt kõigil süles, pihus, õlal või kaenlas. Pildil on ta koos Mardi ja Martiniga “villaordentsia” ehk aiamajakese juures.
Mõnus maa-aeg oli, igatahes.