Ühel ööl nägin unes mägesid. Oh, mitte kaugelt vaadatud imelisi lumetippe kõrge sinitaeva taustal, nagu piltidel kujutatakse, vaid lähedalt nähtud mäe-elu argipäeva. Lumesegust tüütut kivimoreeni, läbivajuvate astmetega vaevalist lumenõlva ja läbivoorijatest räsitud laagriplatsi.
Ometi oli ärgates hing haige.
Ja kui eile mu Oluline Inimene juhuslikul kohtumisel mainis: "Täna oli neljanda korruse rõdul tuul nagu nelja tuhande peal" - siis ma teadsin.
Ma teadsin, et tunnen puudust.
Ma tunnen puudust räpasevõitu baaslaagrite rahvusvahelisest melust, pikast vaevalisest kulgemisest laagrist laagrisse, igast kandist tuhisevast puhangulisest tuulest, õlgu soonivast seljakotist, ühendavast köiest ja enesejulgestusotstest.
Ootamatult ilusatest, hinge kinni löövatest vaadetest muidugi ka. Ja kõrgmäestike ebamaisest helevalgest valgusest. Ja tundest, et aeg voolab sinust läbi.
Ma tean, et osadel mu kallitel ei meeldi seda lugeda, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei ole teie juurest kuhugi minemas, aga ma tunnen puudust.
See pilt on tehtud Matterhorni baaslaagris juulis 2004, pildistanud Leivo Sepp. Ja see võtab kokku kõik, kõik, kõik, mida ma hetkel igatsen.
Kohvikruusiga seisja olen mina.