Maijooksust on viimastel aastatel saanud mulle ja tüdrukutele juba traditsiooniline üritus. Nii et tänavu siis jälle.
Tänavuse aasta märksõnaks oli vastutuul. Ja minul päris rasked jalad eelmise päeva rulluisust ja jooksmisest, ent Maijooks on taas see koht, kus saab endale egobuusti teha: hoolimata rasketest jalgadest püsisin üsna eesotsas.
Maijooksu iseloomustab ka selline naljakas fenomen, et neil on peaaegu alati mingi looduslik või korralduslik jama, kuid osavõtjad ei lase end sellest segada ning säilitavad rõõmsa meele ja optimismi. Üle-eelmisel aastal näiteks sadas nagu oavarrest. Eelmisel aastal oli rada väljaöeldust lühem. Tänavu käis Maijooksu ajaloos vist esimest korda ajavõtt moodsalt ehk kiipidega, aga millegipärast minu tulemus sellest hoolimata lõpuprotokollis ei kajastu. Nii et kui eelmisel aastal ei teadnud ma distantsi pikkust, siis tänavu ei tea aega :)
Aga sellest hoolimata - oli tore jooks. Ka Ode arvates.