Seoses korraldajate vahetusega on kadunud ka Maijooksu kunagine needus, alati vihmane ilm. Tänavusel Maijooksul siras taevas ere päike – ja samuti on vahepeal segajooksuks muutunud Maijooksust saanud taas ainult naistejooks, mille ajal mehed saavad nautida meestehoiu võlusid.
Jooksime Maijooksul kood Ode ja Katiga, võttes rahuliku jutuajamistempo. Lõpu eel ahvatles aga Ode meid spurtima, kusjuures nõudes, et ma ennast tema võidu nimel emalikult tagasi ei hoiaks. Nii sirutasimegi pool kilomeetrit enne lõppu sammu pikemaks – tunnistan, et algul tempot tõstes ma siiski natuke ootasin Odet järgi (Kati meie spurdi-ideega kaasa ei tulnud) – aga see oli selge viga! Finišisirgel võttis Ode üles sellise kiiruse, nagu jookseks ta 100 meetrit ja eelnenud 6,9 olnuks ainult soojendus. Nii ma temalt pähe saingi – täiesti hingetuksvõtvas finišiheitluses! Võin ennast ainult lohutada, et sprindis pole ma kunagi tugev olnud 
Jooksajid oli seekord nii palju, et tuttavaid jõudis märgata väga vähe – vastupidiselt varasematele aastatele, kus pea kõik üle-eesti-sugulasedki ära nähtud said. Aga muidu oli igati tore – järgmisel aastal igatahes jälle. On ju Maijooks üldse esimene rahvaspordivõistlus, kus ma täiskasvanuna osalesin…