Veel üks katusele pühendatud nädalavahetus.
Laupäeva hommikul ajasime koos isa ja Jüriga viimaselt katuseveerandilt vanad eterniiditahvlid alla. Terve ennelõuna ja keskpäeva tegid Toomas ja Leivo eganõudvaimat ettevalmistustööd - katsid katuse kile ja roovistikuga. Minu, Karini ja Ode töö oli kolme nädalavahetuse kestel katuselt maha võetud eterniiditahvlid õue tööstuslikumasse poolde vedada ja seal korralikult ära ladustada. Mis muide oli päris raske ja eelkõige aeganõudev töö, sest tuli välja, et katusele mahub ikka kuradi palju eterniiditahvleid.
Ja siis hakkas sadama. Napilt, tegelikult juba läbi vihma, jõuti viimane kilerida harja juurde ära vedada.
Terve pärastlõuna ja õhtu kallas külma lausvihma. Kütsime lausa ahju, et tuba hubaseks saada, ja tegime tule puupliidi alla. Tänu viimasele sai teha keset suve ka niisugust talvise isloomuga toitu nagu ahjukartulid soolapekiga :)
Pühapäevaks õnneks vihm lakkas. Mehed vinnasid plekktahvlid katusele - ja suures plaanis ta valmis oligi!!!
"Suures plaanis" tähendab seda, et katta tuleb veel kaks väljaulatuvat lamekatust - uue köögi ja meie toa pealne - ning asendada koja ja sahvri ees olev varikatus. Aga lamekatustel pole vaja teha lammutustöid ning suuremaid ettevalmistusi, vaid tõrvapapp lihtsalt plekiga katta. Ja varikatuselt eterniidid maha ja plekid asemele. Noh, ilmselt väiksemaid nikerdamisi on veel ja veel ja veel.
Tõttöelda jätsime siis Toomase üksi viimaseid kruvisid keerama ja servaliiste paigaldama ning läksime Leivoga jalgrattatiirule.
Ratastel Lahemaalt Kõrvemaale ja tagasi
Sõit viis liinil Vanaküla -Valgejõe-Soosilla-Suru. Veidi enne Suru silda pöörasime paremale, lõigates sihti või vana teed pidi üle vihmasajust üpriski püdela rabapinna, edasi ring liivateene ümber Suursoo, läbi eelmise aasta tulekahjualade, üle Soodla jõe Järvi järvedeni - ja suund tagasi Valgejõe jõe poole. Plaanisime jõuda tankisillale, aga tee, ennäe, viis turismitalu arendaja Tõnu maja taha (tema tegemistest kirjutasin põgusalt ka kolm aastat tagasi, seoses koos lastekarjaga ettevõetud Suru jalgrattasõiduga). Nüüd oli Tõnu üle Valgejõe ka sillakese ehitanud. Ja tee sinnani oli viimase järve nukist alates kah enamvähem - mitte küll enam Kõrvemaa tavapärane liivatee, vaid selline keskmise vana rohtukasvava külatanuma kvaliteediga. Aga siiski: Aegviidust tulles saaks nüüd ratastega läbi Kõrvemaa Lahemaa matkaradadele välja sõita!
Nii me tegimegi. Tõnu juurest saaks küll otse mööda teed Soosillale ja sealt koju, aga tegime pöörde paremale. Ilmselt polügoni äärt pidi kulgev korralik liivatee viis Läsna juures asfaldile välja, sõitsime läbi Läsna küla, ületasime Peterburi maantee ning jätkasime taas mööda metsavahelist (peab ütlema, et hiigelpikana tunduvat) liiva-kruusa-kiviteed Joaveskini. Ja oligi viimane sutsakas mööda eelmisel aastal pandud värsket asfalti läbi Nõmmeveski koju tagasi.
Algselt oli plaanis sõita küll välja Käsmu ja muude rannaküladeni, aga kuna Kõrvemaa tiir läks plaanitust pikemaks ning süüa-juua polnud kaasas, jäi koduse grilli kutse Joaveskile jõudes peale. Aga ikkagi tuli kokku ca 63 km.