Reedel sai Mammu haiglast välja. Istuda ta endiselt ei tohi, niisiis sõitsime Mustamäe haiglast koju niimoodi, et ta oli tagaistmel pikali, jalad krõnksus.Sõitsin ülimalt tasakesi ja ettevaatlikult, et ta liigselt loksutada ja raputada ei saaks. Või, hoidku selle eest, ootamatu pidurdamise korral kitsalt istmelt lausa maha ei põrutuks.
Esmaspäeval on tal aga vaja minna Tartusse oma onkoloogi juurde. Kuna minek on muidugi enda korraldada ja see tagaistmel-pikali-projekt on pikemaks sõiduks siiski kõike muud kui mugav, käisime täna Jüriga maal ning tõime sealt ära automadratsi-porolooni.
Nimelt saab minu autos lasta tagumiste istmete seljatoed alla, nii et moodustub sile põrand. Ning eelmisel suvel, enne Alpidesse minekut, ostsime Univerist tüki paksu porolooni ja Leivo lõikas selle autokuju järgi parajaks (rattakoopad jm - auto pole ju seest üheselt neljakandiline). Selline täispikkuses väljasirutamist võimaldav autovoodi - pildil demonstreerin seal pikutamist mina) võimaldab kahekesi sõites kiiresti kohale jõuda, sest üks saab ennast autos korralikult välja magada (jah, muidugi pole see liikluseeskirjade ja turvalisusega kooskõlas). Lisaks hoiab see kokku aega kämpingu otsimisel, võimaldades magada kasvõi keset linna (mida olemegi nii Slovakkias kui Prantsusmaal teinud, kui oleme öösel kohale jõudnud).
Nüüd siis saab see asendamatuks abimeheks Mammu Tartusse toimetamisel. Muidugi pole ka see liikluseeskirjadega kooskõlas - aga siiski ilmselt optimaalne viis seljavigastusega haige vedamiseks.