Eile ja täna sadas lund muudkui juurde, mille tagajärjel sain täna Harkus kerge ehmatuse osaliseks.
Olles sõitnud umbes kolmveerand maad 8. ja 9.kilomeetriposti vahel, kostus kaks tuhmi raksatust. Ning enne kui ma midagi arugi sain, langes ülevalt risti üle suusarja üks männiharu, mis lume raskusele enam vastu ei pidanud. Mitu meetrit pikk ja umbes reiejämedune. Nii kolm meetrit minu ees ja kolm meetrit minust eespool sõitnud suusataja taga.
Järgmisel kahel ringil olid mul kõrvad nagu nirgil, püüdmaks võimalikult varakult neid kahtlasi raksatusi :)
Kostis neid küll nii siit kui sealt, aga edaspidi ikka suusarjast kaugemal. Ja ühtlasi märkasin ka, et metsa all maas vedelevaid oksi oli ikka tõesti palju…