Laupäeval sai Martin 12-aastaseks ning tähistasime seda sünnipäevapeoga tema pool kodus. Sünnipäevalaps saabus ise küll ühelt teiselt sünnipäevalt, aga see-eest piraadikostüümis ja puha.
Karin oli hoiatanud, et tuleb olla valmis libahundimänguks ning kui kõhud täis, kamandaski Martin kõik teise tuppa mänguringi. Lühidalt seisneb mäng sellest, et kõik loosivad endale rolli ning käituvad vastavalt sellele, püüdes aga oma rolli teistele mitte reeta (eriti kehtib see muidugi kolme libahundiks loositu kohta).
Täiskasvanutele oli ikka tõsiselt keeruline mängu reegleid selgeks teha, eriti seda, et kui on "öö",mängijad istuvad silmad kinni ja oma tegevusi teha tohib ainult roll, kellele mängujuht seda ütleb, tuleb teha seda vaikselt. Mina olin esimene, kes Selgeltnägija rolli saades - see võimaldab mängujuhilt teada saada, kas konkreetne mängija, kellele Selgeltnägija osutab, on libahunt või mitte - selle asemel hoopis valju häälega küsisin "Kas Rein on libahunt?". Kõik muidugi naersid, ja eriti naerda sai siis, kui järgmises mängus Kairi samas rollis täpselt sama vea tegi. No on ikka pikkade juhtmetega perekond :)
Igatahes, palju õnne, Martin, selleks keeruliseks kolmeteistkümnendaks eluaastaks, mis äsja alguse sai!