Mul oli igas mõttes peaaegu täiuslik puhkus. Troopilised ilmad, mida ma armastan ja soojad ööd, mida ma eriti armastan: kui ka õhtul hilja välja minnes ei võta vastu külm rõskus. Mustikaid oli palju, aega oli palju – nii palju, et sai mõõdukalt igavustki tunda. Seda on tegelikult väga vaja, et vahepeal vedeled lihtsalt niisama. Loed vanu raamatuid, mida oled kümneid kordi lugenud või raamatuid, mis otseselt midagi ei anna, vaid lihtsalt sõna otseses mõttes aega veedavad. Räägid inimestega oma ümber igapäevaseid argijutte, aga arutled ka maailma üle ja meenutad lastele “vanu aegu”, et ka nende süda ja hing saaksid ajasidemetega seotud selle maalapi, õuekaskede ja pääsukesepesade külge. Õhtul jooksed, päeval käid jõe ääres… Vahepeal teed ehk mõne kasuliku asja ka.
Maugutamine, ütleme Kariniga selle kohta – selline meie sõna, meie jaoks teise tähendusega kui muudele.
“Peaaegu” oli puhkus aga täiuslik selle tõttu, et Leivo oli ära Seattle´is ja ma tundsin temast salamisi puudust.