Terje sissekanne tuletas meelde, et jah, täna 14 aastat tagasi algas ju rahareform. Kolme päeva jooksul vahetati rublad kroonideks. Kurss oli 10:1 ja eraisik sai vahetada 1500 rubla. Kusjuures minul, lapsega üliõpilasel, oli ainult 508 rubla, mida vahetada. Sellest sündis ka minu esimene krooni-äri, kui nii võib öelda: sain rahavahetuspunkti ees ühelt rahakamalt inimeselt - jumala võõralt sealjuures - 992 rubla juurde, vahetasin ära ning teenisin selle tehinguga 10 krooni. Väga rahul olin.
Veel enne rahareformi oli mul eelmüügist ostetud Tartu-Tallinn bussipilet, sest mu õde Karin lõpetas keskkooli. Tallinna kolmandat, mis praegu Lilleküla Gümnaasiumi nime kannab ja kus ka minu lapsed käivad. Ka selles koolis oli rahavahetuspunkt ning seepärast pidid koolilõpetajad ja õnnitlejad liikuma kitsa tagaukse kaudu, sealt, kus muidu vanapaberit vastu võeti. Sest eesuksel troppasid ju rahavahetajad ning suhtusid äärmiselt kurjalt igaühte, kes üritas järjekorrast mööda trügida. Olgu tal lilled või lõputunnistus käes, ei lugenud.
Oli umbes samasugune palav ilm kui praegu. Väike Kati, kes Karini aktusel samuti kaasas oli, tüdines ära ja roosid vajusid longu. Ja rahavahetajate sumin kostus õhu liigutamiseks avatud saaliuksest sisse, direktori kõne ja viimase koolikellaga võidu.
Kuna mu tollane abikaasa oli käinud Rootsis tööl, elasime rahareformi-järgse kuu valuutast lisa vahetades ära. Muidu olnuks tõesti raske, seda eesti raha ju lihtsalt polnud piisavalt käes. Eestis aga oli tema esimene rahareformi-järgne palk 410 krooni, seda mäletan väga täpselt.
Mina tol rahareformi-suvel millegipärast tööl ei käinud. Ei mäletagi, miks. Isegi praktikat ei olnud, mis on kah imelik - igal suvel pidi muidu ikka ju kuskil praktikat tegema. Igatahes olin aastase Katiga lihtsalt maal, kus sai elamiskulud madalal hoida. Polnud väikeseid meeldivaid ahvatlusi ning mis seal salata, suuremas osas sai elatud vanemate kulul. Mis tundus nagu harjunum ja seetõttu mugavam kui mehe kulul elamine. Oh, kui naiivselt emantsipeerunud ja imelikult iseseisev ma 22-aastaselt ikka olin...
Igatahes mäletan ma väga hästi oma esimest olulist krooniostu. Augustis, kui sain teada, et ootan oma teist last, läksin poodi ja ostsin esimesed sinised sipukad, mis silma jäid. Õigesti tegin: sündiski poeg.