Viimasel ajal olen ma üha harvem ja ebasüsteemsemalt oma blogisse kirjutanud, nii et sõbradki mulle juba märkusi teevad. Tegelikult on mul sellest ka endal kahju, sest mõtteid on mul endistviisi palju, aga mingi veider arvutiväsimus takistab kodus läpakat välja võtmast ja neid kirja panemast. Lihtsalt ei taha seda kuiva tunnet silmades, helendavat ekraani ja klahvide klõbinat, pigem mõtlen oma mõttekeksi niisama jõude istudes või õues kõndides… Aga sellised mõtted on järgmisel hetkel läinud ja sageli neil enam sabast kinni ei saa…
Õnneks on mul pikalt peas mõtisklus Leivo 40. sünnipäeva puhul, mis vormus sõnadeks teda Tartust koju oodates, kus ta käis koos teiste robootikaringide juhendajatega robo-asja ajamas. Nädalavahetusel, oma vabal ajal, oma sünnipäeval. Oma bensiinikulu ei hakka mainimagi.
Mina tegin sünnipäevakringlit, koorisin kartuleid ja panin liha ahju. Vahepeal lugesin „Toledo juuditari“ ja mõtlesin, kui õnnelik ma olen, et mul on tänapäevalgi mees, kes teeb asju sisemise põlemisega ja läheb oma missiooni nimel kasvõi ristisõtta.
Mingi tarkusesõna ütleb, et kui sa enne 25.eluaastat ei taha maailma parandada, siis pole sul südant, kuid kui sa ka pärast 25.eluaastat seda ikka veel tahad, siis pole sul mõistust. Ma olen harva kohanud tarkusesõnu, millega ma vähem nõus oleksin! Jah, vanusega kasvab võime leppida asjadega, mida sa muuta ei suuda – kuid ka võime muuta neid, mida sa muuta saad.
Sellepärast olengi väga uhke, et oma 40.sünnipäevaks on Leivo leidnud isikliku missiooni maailma paremaks muutmiseks valdkonnas, mida ta teab, tunneb ja armastab: loodus- ja täppisteaduste õppe edendamine, mida Leivo teeb robootika kaudu.
Eks see ju iseenesest hull ole. Tuleb mingi – haridussüsteemi mõistes – „mees metsast“, kulutab raha (mida teismelisi ja noortest täiskasvanutest lapsi kasvataval abielupaaril ju kunagi liiga palju ei ole) robootikavahendite soetamiseks ning annab suurima, 30-ruutmeetrise toa robootikaringi käsutusse. Otsib endale aktiivselt õpilasi, tellib raamatuid, õpib ise, möllab suurema osa vabast ajast robootikaga seonduvate teemadega – ja jutlustab väsimatult kõigile, kes vähegi kuulata tahavad ja kel asjade muutmiseks vähegi sõnaõigust, kuidas reaalalade huvikoolitusele peab igal tasemel prioriteete seadma ja kõige kõrgemat tähelepanu osutama.
Ja ma tahaksin talle sellel teel kuidagi abiks olla! Ma ei ole – ei teagi, kas kahjuks või õnneks - naine, kes oma missiooni ja elurollina näeks sangarile hoolitsuse ja armastuse kaudu turvalise tagala kindlustamist, kuid proovin talle siis vähemalt abiks olla sellega, mida mina oskan ja mis mullegi meeldib – mõttetööga, seoste otsimisega, peaga.
Jätka oma missiooni, minu armas abikaasa 
Keskmine pilt on võetud Viimsi Kooli kodulehelt (Leivo käis seal koolis tunde andmas) ja alumine on Viinis toimunud robootika Euroopa meistrivõistluste RobotChallenge autasustamiselt, kus Robootika.COM sai hõbemedali litrite korjamise võistlusel (Puck Collect).