Täna käisime Memme jures haiglas koos tädi Malle ja isaga. Ning kui mina ja Mall olime Memme hoolitsevalt ninnu-nunnutanud, siis isa oli otsustavalt karm.
"No mis lamad siin kogu aeg selja peal?" nõudis ta kohe alustuseks. "Liigutada on vaja! Treenida on ennast vaja!"
"Ära riidle minuga," palus Memm haleda peenikese häälega, milleisega ta nüüd räägib. "Ma olen ni haige.."
"No mis haigus sul siis on? Operatsioon oli, mitte haigus! Ja operatsiooni järel tuleb ennast liigutama hakata!"
Isa asus kohe ka sõnadelt tegudele: pani käe Memme selja taha ja tõstis ta kaeblemisest hoolimata voodiservale istuma. Ise jäi teda hoidma, sest üksi poleks Memm istuda suutnud. Aga isa käe najal istus kenasti. Ja tuleb tunnistada: istuvat, olgugi isa õlale vajuva peaga Memme oli ikka hoopis parem vaadata kui jõuetult voodil lebavat.
Aga Memm sosistas - ikka selle haleda peenikese häälega - , et me kõik koos kirikus selle eest paluks, et ta saaks ruttu ära surra.
Seda me muidugi tegema ei hakka, aga mul hakkab juba tekkima tunne, et me ei peaks tegema ka vastupidist: Memme siinilmas vägisi kinni hoidma.
Aga esialgu siiski veel püüaks. Ehk suudab ta siiski sellest välja tulla.