Helistati mulle - salastatud numbrilt - ühest firmast, mis testib uut hüpersuper koristusmasinat. Pakuti võimalust, et esmaspäeva õhtul tulevad nad oma imemasinaga, puhastavad mu vaibad ja diivanid ning vastutasuks kommenteerin ma, kuidas see masin ja teenus mulle meeldis.
Tänan, ei. Esiteks olen ma vanamoodne inimene, kellele valmistab ebamugavust mõte võõrast koristajast oma elamises tuulamas. Teiseks pole mu tavaline neljatoaline korter mingi pöörast puhastamist nõudev koristusobjekt. Kolmandaks, ettekujutus endast kuskil imetolmuimeja reklaamis - sest kus mujal seda kommentaari ikka kasutatakse - ei ühti just minu arusaamaga positiivsest avalikkuse orbiidil olemisest.
Umbes nii ma talle vastasingi.
"Aga äkki mõjutab teie otsust see, et kõrvaldatud saavad kõik tolmulestad kuni kahekümne sentimeetri sügavuselt?" tuli viimane puänt muidu täitsa sümpaatselt müügiesindajalt. Küllap oleksin pidanud siis oma kommentaaris ka tolmulestadele tähelepanu juhtima...
Pigem elan edasi koos kõigi oma tolmulestadega. Kuni kahekümne sentimeetri sügavuses.