Kuna meil enam maal kanu ei ole, võib vana sigala müüril istuvasse rebasesse juba kui mitte sõbralikult, siis vähemalt sallivalt suhtuda.
Ema vaatas paar nädalat tagasi, et näh, milline suur kass. Alles kui "kass" minema sörkides reetlikku saba näitas, sai aru, mis loomaga tegemist.
Naabri-Intsu ja veel paari ümberkaudse maakassi seletamatu kadumine asetub nüüd aga hoopis uude valgusse...
Rebane on end meile veel mitmel korral näidanud. Ja meie õue külastav naabrikoer Roki, on ta - küllap Intsu eest kätte makstes - kahel korral jooksu ajanud. Üks kord meie keldrilakka, teine kord läbi heinamaa metsa.
Ilmselt on rebase ilmumine meie õuealale järjekordseks märgiks, et inimeste võim hakkab siin loodusele alla jääma. Püsielanikke pole, mets ja loomad võtavad võimust. Talvel näiteks olid aia taga kitsed ja põder.