Jüri ja mina trimmerdasime tanumaäärtest kahe peale maha teeäärse rohu, mis jaanipäevaselt kõrgeks kasvanuna varjutas kõik ümberoleva. Kuna mulle meeldivad kivid, püüdsin välja niita ka võimalikult palju säilinud kiviaia juppe mõlemal pool teed.
Eks nende kiviaedadega ole muidugi ka tüli – talvel tuiskab kiviaedade vaheline tee kuhjaga täis ning kevadel-sügisel süvenevad rööpad, sest rööbaste kõrval ju sõita ei saa – kivid on ees. Aga ometi on neis sammaldunud põllukividest kiviaedades mingi müstiline võlu, vähemalt minu jaoks.
Hakka või tõesti taotlusi kirjutama, et saada toetust kiviaia kordategemiseks. Noh, nagu maal muidu vähe teha oleks…