Seda on väga valus kirjutada ja ma üldse ei tahaks seda öelda ega sellele mõeldagi - aga Memm on juba viis päeva koomas.
Ta nagu magaks oma voodis, jäädes iga päevaga aina väiksemaks ja kõhnemaks. Ema ja isa keeravad teda iga nelja tunni tagant, et lamatisi ei tuleks ning ema kastab veega tema lahti vajuma kippuvat ja kuivama hakkavat suud.
Arst hindas, et haiglasse pole Memme mõtet viia: voolikud hoiaksid teda elus ehk mõne päeva või nädala kauem, kuid ei muud. Ja kodus on ta nii hästi hooldatud ja hoitud, pareminigi kui haiglas - seda muidugi eeskätt mu ema vaeva ja täieliku pühendumise hinnaga.
On väike lohutus, et vähemalt tundub, et tal ei ole valusid.