Ode Liisi sünnipäev on küll alles nädala pärast, aga Mäepealse Memm andis kaardi ja kingituse maal juba minu kätte. Et andku ma see siis õigel päeval edasi.
Memm on ikka hämmastav. Oma 95 eluaasta ja 14 lapselapselapse juures suudab ta fenomenaalselt meeles pidada mitte ainult kõigi neljateistkümne (lisaks veel laste ja lapselaste ja kõigi nende meeste-naiste) sünnipäevi, vaid ka seda, kui vanaks keegi neist saab. Pean tunnistama, et mina ise pole selles pooltki, ei, isegi mitte veeranditki nii tubli...
Memme juurde jõudes - väljas oli vihmane ja vilu sügisilm, tibutas ka vihma, nii et sain ratta peal paari kilomeetriga parajalt märjaks - keetis Memm parasjagu pliidi peal mannaputru. Tuli vurises pliidi all, köök oli palav ning Memm maadles klimpikiskuva mannaga - "vana inimene jääb ikka kohmakaks küll, ei saa ühe käega topsi hoida, et mannat kallata ja teise käega liigutada!" kirus ise. Noh, selle töö tegin oma nooremate kätega ära, aga kõik muud asjad teeb Memm üksi ja iseseisavalt. Eks oleks ta muidugi selle mannapudruga valmis saanud, kui mind poleks olnud. Puu alt hapud antoonovkad korjatud, kooritud ja õunasupiks keedetud juba oligi valmis.
Pärast istusime ja rääkisime juttu. Memm sundis mind mannaputru ja õunasuppi sööma - "silmaalused täitsa sinised, ega sul mingit muret või pahandust ole?" - ja siis asus Memm Odele kaarti kirjutama. Pani prillid tähtsalt ninale, otsis sahtlist ümbriku ja kaardi - need oli ta lasknud postiljon Tarmol aegsasti kohale tuua -, sättis pastaka paremini näppude vahele. Kolm aastat tagasi murdis Memm kukkudes käeluu, selle tagajärjel ongi tal väiksemate asjade käeshoidmisega raskusi.
Tulemus sai selline. Väga liigutav ja armas.
Miks ma palusin selle aga Jüril sisse skaneerida ja siia üles panen?
Sest Memm takseeris ise seda kaarti ja ütles äkki - üldse mitte kurtes või ohkides, nagu vanainimesed sageli teevad, vaid kuidagi lihtsalt ja asjalikult, nagu teadaolevat tõsiasja nentides: "Eks see ole ka viimane aasta, kus mina talle kaardi kirjutan ja kingitust teen."
Lihtsalt ja asjalikult. Nagu teadaolevat tõsiasja nentides.
Tulikuumaks köetud toast käis sel hetkel nagu jäine voog läbi.
Ma kogu aeg unustan, et Memm on nii vana, et saab detsembris juba 96. Ja üldse ei usu, et ta võib ära surra.
Igatahes loodan väga, et ta Odele siiski ka järgmistel sünnipäevadel kaarti kirjutab ning see siin ei ole viimane.