Laupäeval käisin elus esimest korda kiriklikul laulatusel. Ning tavadel ja traditsioonidel on ikka nii suur jõud ja kirikus tunnes end ikka nii väiksena, et tõi pisarad silma. Isegi minul, usuignorandil ja mitteristitul.
Esimest korda siis, kui pruuti sisse toodi. Protsessiooni juhatasid mõõdetud sammul sisse kaks väikest, umbes viieaastast blondi tüdrukukest. Valged kleidid seljas, soengud peas, lillekimbud hetke tähtsuse tunnetamisest käekestes tudisemas. Siis üksinda noor pikajuukseline neiu, monalisalik naeratus põselohkudes mängimas ja pilk langetatud. Ning siis pruut isa käekõrval - tõepoolest lausa lumivalgukeselikult kaunis oma elu suurpäeval. Ja ma nutsin.
Teist korda läks emotsioon käest ära muidugi kuulsa "Mida jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu" ajal. Oli ilus ja ülev. Ja ma nutsin.
Ja siiralt soovisin hinges Piretile ja Francois´le palju õnne.
Ka pulmapidu oli ilus, südamlik ja väljapeetud. Aga kuna samal ajal oli mul firma jõulupidu, mida ma korraldama pidin, sõitsin kahe ürituse vahel. Ja kuna firmapidu oli ülekeevalt lõbus ja rokkiv nagu meil ikka, oli mul lõpuks neist kahest üritusest ja vastandlikest emotsioonidest täielik lühis.
Ning mingil hetkel keset ööd lasksin jõulupeol arvata, et lähen pulma, ja pulmas, et lähen jõulupeole, ja tulin tegelikult täiesti ära. Oma oluliste tunnete ja inimeste juurde.