Peaaegu kolm nädalat pole ma ennast sportlikult liigutanud - viimane tegevus oli jaanipäevajärgne rulluisutamine. Isegi Hansapanga jooksule pole jõudnud.
Mille üks tulemus on see, et söön palju vähem. No ei lähe kõht nii tühjaks, kui aktiivselt ringi ei rabele!
Kui maal isa sünnipäeva eel endale ema teksad jalga venitasin (nööp, tõsi küll, tuli kinni pingutada selili voodis vingerdades), sain aru, et nüüd on küll midagi lahti. Linnas astusin kaalule: 54,5 kilo!
Mitte et see mulle meelehärmi valmistaks! Need ajad on ilmselt igaveseks möödas, kui iga suve eel sihiteadlikult sööki näost sisse ajasin, et rangluud ja ribikondid bikiinivormi üle ei domineeriks. Kolmekümnenda sünnipäeva järel aeglustub ainevahetus ikka nii palju, et minagi vaatan nüüd kaalunumbreid ikka nende kahandamise aspektist...
Kuna aga järgmise võistluseni on vähem kui kuu aega, otsustasin end taas sportlikult kätte võtta. Tähendab, vähemalt Hansapanga jooksule jõuda :)
Tegin juba ka tublit algust: pühapäeva õhtul Stroomi rannas ca 10km kerget sörki.
Pärast muidugi oli kõht ko-hu-ta-valt tühi. Vohmisin kell kümme õhtul süüa nagu loom. Sinna nahka need iseenesest kadunud 2,5 kilo nüüd varsti siis lähevad...