Kolmapäev - Lõunaks tekib tuim halo ümber pea. Hirmuga homse ees (väliskomandeering!) saab neelatud kaks aspiriini ja varakult voodisse kukutud.
Neljapäev - varahommikul profülaktiline aspiriin ja lennukile. Päev Rootsis möödub toimekalt kuni teateni, et mu lend on tühistatud. Arlanda lennujaamas pole tundide viisi midagi teha. Varastan SASi Frankfurdi lennu väravasse lükatud ajalehestendilt kõik variandid inglise ja meeleheites isegi saksakeelsetest lehtedest ning üritan aega tappa. Neetud, et ma arvuti koju jätsin! Passimisest tekib vasakusse peapoolde tukslev valu. Ibumax aitab - kui lõpuks ometi lennukile jõuan, on valu kadunud.
Reede - hommikul on valu tagasi. Ibumax ja tööle. Poolest päevast muutub meelekoha valus tukslemine trummeldamiseks, aga valikut ei ole - on asju, mis peavad tehtud saama. Õnneks on reedene tööpäev lühem - kaks Ibumaxi ja poolsurnuna voodisse.
Kahe tunni pärast ärgates on valu läinud, aga ähvardav halo alles. Lapsed pakuvad kohukesi, kokakoolat ja heeringat, aga ma veel mõtlen, kas need tasuvad vaeva pead padjalt tõsta. Leivo viib mind enda juurde, hoiab ja hoolitseb. Kell kümme õhtul jään uuesti magama.
Laupäev. Kaksteist tundi und, aga halo on alles. Õnneks juba nõrgeneva kumaga, hajuv. Õuetegevused annavad samuti leevendust ja kui Sagadi sõidu eel poest šampust kaasa ostame, suudan juba mõelda, et seda võiks täitsa juua.
Ilus õhtu Sagadis ja halo on kadunud. Aga küllap eelnenud pikast ooteperioodist kurnatuna kukun jälle varakult voodisse. Leivo ei jaksa nii palju magada ja hiilib voodist välja arvuti juurde. Mina magan...
Kokkuvõttes: Mu peavalud on tõesti oma viisi muutnud. Veel paar aastat tagasi selliseid pikki, kuid samas üsna kergeid hooge polnud: kui tuli, läks kohe kiiresti käest ära, aga järgmiseks päevaks oli möödas. Ja neid oli palju harvem. Ma tõesti ei tea, kumba varianti ma eelistaksin - kui mulle muidugi valida antaks.