Reedel jõudsin töölt koju mõttega panna tulele ühepajatoit, käia Odega ortodondil ning tagasi jõudes hakata ennast ilusaks tegema - meil oli Leivoga plaanis romantiline õhtusöök Ammende villas.
Kodus tervitas mind aga paistes põlvega Kati, kes oli suusatades kukkunud nii, et põlv käinud teistpidi nagu Barbiel. Muidugi kihutasime selle peale kohe traumapunkti. Ja kuna Kati on vanem kui 15, siis mitte enam sinna sõbralikku laste omasse, vaid täiskasvanute konveierlikku erakorralisse meditsiini.
Ja siis helistas Ode.
"Emme, mis mu ortodondi ajaga saab?"
Oh, p****e, selle ortodondi olin ma ehmatusega sootuks unustanud. Jätsin Kati traumapunkti ning keerasin auto ümber Ode järele minekuks.
Seekord läks Odel ortodondi juures ka eriti kaua - tagumistele hammastele paigaldati kruvid, et siis hakata esimesi hambaid tahapoole nihutama. Nii et Kati jõudis juba helistada ja teavitada, et röntgen näitas, et põlv on terve. Jess!!!!
Ja siis oligi aeg aeg täpselt nii kaugel, et nüüd juba kergendatult valutavat põlve trotsiv Kati jõudis kodust kahmata näiteringi asjad ning siirduda Überblingenisse, kus toimumas mingi Kristiine koolinoorte üritus. Ja Ode läks - hoolimata tuikavatest breketitest - samuti sinna. Ning mina jõudsin kotti visata vahetuspluusi ja meigitarbed, et alustada koos Leivoga teekonda Pärnu poole.
Ja lisaks sai Kati teada, et pääses oma uurimistööga vabariiklikku lõppvooru.
Ühepajatoit jäi aga siiski tegemata.