Hiljutisel divisjoniüritusel pidi igaüks meist ütlema, mis on tema elu tähthetk ja moto. Ma olin tõelises kimbatuses, sest ei osanud midagi välja valida. Kui näiteks enamik ühelapselisi kolleege päästis end tähthetkest rääkides lapse sünniga (ja ilmselt nad ei valetanud ega läinud lihtsama vastupanu teed), siis minul oli juba ainuüksi selliseidki hetki lausa kolm, rääkimata kõikidest muudest, mil emotsioonid on olnud laes…
Ma ütlesin tookord, et ilmselt olen ma väga õnnelik inimene, sest mu elu on olnud nagu tähistaevas – terve plejaad tähthetki kirkalt mu kohal siramas.
Ja see ongi tõsi.
Mul on olnud rõõmus lapsepõlv mind armastavate inimeste keskel. Mu ema ja isa on siiamaani täiuslikult kokku kasvanud ja teineteisest hooliv paar. Mul oli õnn 38.eluaastani näha oma mõlemat vanaema. Mu õde on mulle kallis ning kui tal hästi läheb, rõõmustan nagu enda üle. Mul on kolm imelist last, kellega koos on mul alati kõige suurem rõõm olla ja kelle üle iga aastaga aina suuremat uhkust tunnen, ehkki see mulle endalegi võimatu tundub. Mul on mees, keda ma armastan (ja samuti iga aastaga aina rohkem, ehkki ka see võimatuna näib). Mul on sünnipaik ja juured ja surnuaed, kuhu kunagi minna. Ma olen saanud reisida ja tegelda asjadega, mis mind õnnelikuks teevad. Ma tunnen, et minu sõbrad erinevatelt eluetappidelt on jäänud minuga, isegi kui me ainult harva kohtume. Mul on huvitav töö ning vedamine töötada valdkonnas, mida austan ja oluliseks pean.
Muidugi pole ka minu elu olnud ainult täiuslik. Jah, mu esimene abielu lõppes lahutusega. Aga sellessegi perioodi mu elus mahtus väga palju ilusat ja distantsilt on sellele hea tagasi vaadata. Ja ilma selle purunemiseta poleks ma ju jõudnud praegusesse õnnestavasse suhtesse.
Jah, ma tunnen puudust suurest ilusast kodust, kus rohkelt külalisi vastu võtta ja – mis peamine – elada igapäevaselt koos nii oma laste kui ka oma armsaga. Aga ma olen kindel, et ükskord laheneb ka see just nii, nagu ta lahenema peab ja nagu Elu minu jaoks kõige paremini on määranud.
Jah, mu töine karjäär on peatuma jäänud, sest ühelt poolt meeldib mu praegune töö mulle liiga palju ja teisalt pole ma (ikka veel!) enda jaoks selgeks mõelnud, mida ma täpselt tahan ja millest oleksin valmis selle saavutamise nimel loobuma. Aga vähemalt olen ma selgeks saanud selle, mida ma kindlasti teha ei taha ja millest ma kindlasti kunagi ei loobu, nii et loodetavasti aitab ka see edasisi valikuid hõlbustada.
Jah, küllap oleks nurisemist väärt asju veel, kui ainult otsima hakata. Aga milleks seda teha ja ennast sellega kibestada, kui igal juhul on mu neljakümne eluaasta saldo tugevalt positiivse poole kreenis…
Ja täna, oma sünnipäeval, soovin ma endale samasugust elu ka edaspidiseks.
Varem olen oma sünnipäevadel kirja pannud ka oma sündimise loo ja selle, kuidas “vanasti” ehk lapsepõlves maal sünnipäevi tähistasime.