Nõmme rajad on mulle täielik müstika: eksin seal peaaegu alati ära. Isegi siis, kui rada on lindiga tähistatud nagu täna Hansapanga iga-kolmapäeva-jooksul.
Spordikeskuse juurest viis start väravatest läbi ning mööda teed sillamäeni. Siis aga tulnuks pöörduda vasakule ja teha mäkketõus, aga minul oli jalgades vist mälestus lühikesest suusarajast ning pöördusin kohe sillale. Lustiga sillast alla, esimene väike sirge, käänak, pikem sirge mööda Trummi tee äärt... ja hopsti! Ees oli juba märk "3km". Taibukas nagu ma olen, sain siis muidugi kohe aru, et olen midagi valesti teinud. Ja nagu ütleb orienteeruja Alar: kui pea ei jaga, peavad jalad korrutama. Nii jooksin selle aasa lõpuni: mäest üles, teiselt poolt alla, silla alt läbi - ja uuele ringile, seekord õigesti. Positiivne on see, et saigi rohkem joosta.
Pärast tegin raja veel kord läbi. Jalutades, koos Leitti, tema sõbranna ja nende pisikeste lastega. Leitti Maria saab nädala pärast kolmekuuseks ning on ilmselt väikseim Eesti soost imik, kes on tõusnud (olgu, kandelinaga ema küljes olles) 2950m kõrgusele: Sitsiilia-reisil ronis Leitti temaga Etna vulkaanile. Vau, ma ütlen. Künnap peaks sellele plikale varakult silma peale panema.