Sädet ei ole, armastas minu kunagine ülikoolikursus öelda olukordades, kus aeti võibolla küll tublit, kuid tasatuima asja.
Sädet ei ole – see arusaamine tabas mind seiklusspordis tegelikult juba eelmisel aastal, kui ma öise võistluse eel tundsin, et ah, ei viitsikski nagu minna. Arvasin, et see on lihtsalt pikale eelseisvale ööle mõeldes tekkiv tunne, sest vähemalt üks mu tiimikaaslane märkis sama.
Too öine võistlus läks küll toredalt, aga tunne jäi. Nii et ma polnud üldse kurb, kui hooaja viimase võistluse eel Leivo haige oli ja mina teda tohterdama jäin ja metsa ei läinud. Ainult peost, pagan, oli kahju. Ja seltskonnast.
Ja talvisele Xdreamile ei pannud end isegi kirja. Isegi seda mõtet polnud, et otsiks kaaslased ja läheks. Mis on veider, eriti arvestades seda, et ma pole vastu talve vist kunagi oma füüsilise vormiga nii palju tegelnud kui tänavu – vähemalt kord, võibolla isegi kaks korda nädalas trennis.
Ma ei tea, mis minuga lahti on!
Igal aastal olen võistlushooaja algust särades oodanud. Nüüd… ei taha nagu.
Või tegelikult, ikka tahaks midagi küll. Aga midagi teistsugust, teisiti, teistmoodi… ainult tont seda teab, mismoodi nimelt.
1. Meelitan Leivo endaga X-T sarja. Temaga ühes võistkonnas oleksin jätkuvalt rõõmuga, seda just võistlustel, kus metsas oled loetud arv tunde ja kanuutamist ei ole. See pole uus, aga hästi järele proovitud vana ja see mulle jätkuvalt meeldib. Kui just Leivot mõnda “panna on vaja” tüüpi tiimi ära ei meelitata 
2. Teen veel tublimini trenni ja munsterdan end tiimi, mis läheb 48-tunni võistlusele. Sest see “miski”, mis hinges ikka pakitseb, tundub kiskuvat ka senistest kogemustest pikema katsumuse poole. Ja eelmise suve 48-tunnikast oli mul tagantjärele täitsa kahju, et sinna ei läinud.
3. Teen veel eriti tublisti trenni ja munsterdan end tiimi, mis läheb välismaale võistlema. Seda tahaksin ma tegelikult kõige rohkem, aga see, vaatame tõele näkku, on siiski ebarealistlik. Kasvõi juba rulluisutamise pärast
4. Olen Xdreami tiimides vabakutseline asendusliige – lähen siis, kui keegi kutsub ja tuju on.
5. Jätkan nagu seni, osaledes mõne toreda tiimiga suvisel Xdreamil ja Leivoga XT-l. Et võibolla läheb see imelik tunne üle ning võistlustele mõeldes tuleb sära silmadesse tagasi...
6. Jään täiesti kõrvale – eks ole kümme aastat juba võisteldud ka. Samas – seda nagu ei raatsiks…
7. Lähen korraldajate juurde vabatahtlikuks-punktikohtunikuks. See võiks tegelikult olla päris tore asendusvariant – eriti olukorras, kui Leivo kuskil võistleb.
8. …?
No öelge nüüd, kuidas teha ja mida endaga peale hakata?