Viimasel ajal on hakanud ajakirjanikud minu kui eraisiku poole pöörduma huvitava teemaga: räägi eelarve plaanimisest ja säästmisest. Juba oli kolmas kord, nii et ei saa olla tegu juhusega, vaid ilmselt olen blogis kirjutatu põhjal omandamas mingit säästueksperdi mainet.
Üks küsija ütles ka otsesõnu, et lihtsalt huvitav ju, kui mainekas firmas mainekal ametikohal töötav inimene ei häbene öelda, et ostab poest toiduaineid sooduspakkumiste põhjal ja et suuremate ootamatute kulude katmiseks tuleb teha lisatööd.
Nojah. Kokkuhoidu ja säästlikku eluviisi pole ma kunagi häbiväärseks pidanud, aga see tekkima hakkav säästuguru roll mulle kah ei meeldi. Sellepärast, et minu kokkuhoid ja lisaraha teenimise vajadused on siiski midagi sellist, mis paljusid inimesi ilmselt samamoodi ärritab kui Eesti Panga presidendi jutt 5000 krooniga hakkamasaamisest. Et no mis mõttes - proua teeb kokkuhoidu ja teenib lisaraha reisimiseks või lapsele kallite breketite suhupanemiseks, samas kui paljud inimesed muretsevad, mille eest järgmiseks päevaks süüa osta, täiendavalt kokku hoida pole enam kusagilt ja lisatööd lihtsalt ei ole....
Samas võiksin muidugi ka mina käituda pealtnäha jõukalt ning kulutada kogu raha igapäevakuludele. Ning siis hädaldada kolme lapse üksi kasvatamise majandusliku raskuse üle, mis midagi enama ei võimalda. Ja et riik ei hooli ja laste isa on siga... Aga seda ma küll ei taha ning nii olengi lihtsalt valinud teise tee: hoida argikulud kontrolli all, et säästa raha ilusamateks hetkedeks ja olulisteks asjadeks. Kui sellest õpetusest kellelegi veel kasu on, siis ehk kannatab ka säästueksperdi staatuse välja :)