Minu Emmest on praegu isegi minupoolses kõnepruugis saanud tänu lastele pigem Mummi. Aga lisatud pildil on ta veel täiesti Emme – 22 või 23 aastat vana, maal koos minu ja kutsikas Murkaga (kelle musta kogu pole meie vahel pildil paraku eriti näha ) maal sinililli otsimas.
Minu ema on see, kes õpetas lastele – ja hiljem ka lapselastele – selgeks kõik kaardimängud, potiknoi ja valeviitelehe ja kõige muu tagumise. Ja ka kõikvõimalikud lorilaulud. Kati, Jüri ja Ode meenutavad, kuidas väsinult jõe äärest tagasi tulles lühenes tee nagu võluväel, kui Mummi eestvedamisel lauldi “Komsomol ei karda süsti, ajab taguotsa püsti;” või muud säärast põnevalt tundmatute sõnadega ja itsitama ajavat laulukest (ühtlasi sai lastele selgeks tehtud, kes on pioneer ja komsomol, nii et lorilaulu saatel käis ka omamoodi ajalootund) või kui Mummi õpetas pikki ja keerulisi ja laste jaoks naljakaid nimesid nagu Lehmiine Ossipovna.
Kui tulid teleka- ja arvutimängud, oli mu ema see, kes oli valmis ööde kaupa üleval olema, et Super Mariot või muid esimesi mänge ikka kõikide levelite lõpuni mängida. Eluaeg on ta innukalt lahendanud ristsõnu, viimasel ajal ka sudokusid. Ja kuidagi teeb ta seda alati nii haaravalt, et terve tubakond saab kaasatud ja nuputab, mis küll on see viie tähega jõgi või Poola helilooja – ema lihtsalt tõmbab inimesi kaasa! Ka sünnipäevadel ja pidudel, kus mingil hetkel on kogu rahvas, east ja algsest vastuseisust hoolimata, õues kükitamisringmängu Laurentsiust tantsimas.
Mina oma lapsepõlvest mäletan suurt uhkustunnet oma ilusa ema üle. Oma ema on muidugi iga lapse jaoks kõige ilusam, aga mingil moel saim ma juba päris väiksena aru, et mu ema on ka päriselt ilus. Sale, tumedapäine ja rohesilmne, hästiriietuv, kõlava hääle ja uurepärase tantsuoskusega. Mu väike tüdrukusüda tahtis uhkusest lõhki minna, kui ema ja isa sünnipäevadel kahekesi laulsid “Oh millal saaksin küll mustlasena, maailmas ringi ma rännata…” või “Šampanja on kirgede paradiis patusel maal”… Meil on üldse väga musikaalne suguvõsa, ni et laulmist oli palju, aga millegipärast on just need kaks laulu mu ema-isa duetis mulle eriti meelde jäänud.
Teismeliseeas saatis mind kogu aeg sõbrannade kadedus “Mis sul viga, sul on nii normaalne ema!” Tõsi ta on – ema oli see, kes laskis minul (ja ka paljudel minu sõbrannadel) oma silma all esimest korda veini ja muud alkoholi maitsta, et me uudishimu pärast seda kusagil nurga taga ei teeks. Ta ei nurisenud kunagi mu liiga lühikeste seelikute (ja need olid mingil perioodil ikka tõesti ekstreemselt lühikesed!) või tupeeritud soengu üle. Isegi selle ehmatuse, kui sõbranna Riinu 16-aastasele mulle meie rõdul mu pikkadest juustest poisipea lõikas või kui 17-aastane mina selle juba poolpikaks väljakasvanud poisipea õpetajate õuduseks kärtspunaseks värvis, elas ema üle stoilise rahuga. “Eks sa ise tea, mis sulle sobib,” arvas ta ainult. “Aga…” ja tavaliselt järgnes siis mõistlik soovitus, kuidas nüüd selle üllatusega edasi elada.
Armastan oma ema väga ja nagu suureks saanud laste puhul ikka, on mul tunne, et iga aastaga üha rohkem. Ja et iga aastaga saan temast justkui üha paremini aru.
Kooki sõime juba eile, täna lihtsalt soovin: head emadepäeva Sulle, armas Emme!