Maal tuli mul kange tahtmine jäädvustada pildile oma vanaema, Väljaotsa Memm. Ta on sündinud aastal 1917, nii et praegu 88 aastat vana.
Kui ma veel tudeng olin, plaanisin rahvapärimuse kogumise raames jäädvustada oma vanaemade elulood. Kahjuks on see ainult plaaniks jäänudki, ehkki üksikuid kilde ja jutustusi olen kirja pannud nende mõlema elust.
Väljaotsa Memm, sündinud Elfride Kilström, hilisem Rausalu, on pärit Kolga-Aabla rannaküla paljulapselisest perest. Kaheksa-aastasena hakkas ta sisemaa taludes karjas käima, teismelisena sai juba teenijatüdrukuks. Eakaaslased (keda aasta-aastalt aina vähemaks jääb) märgivad mõnikord jutu sees, et ta oli nägus tüdruk olnud: ümmarguse klaari näo ja helesiniste silmadega. Eks tollase aja iluideaal oli vist teisem kui praegu, mina igatahes vanu pilte vaadates silmakargavat kaunidust ei tuvasta. Fotodelt vaatab vastu kleenuke valgepäine plikanääps, hiljem sale tõsiseilmeline naine (jah, pole vist ühtegi pilti naeratavast Elfridest!). Figuuriga aga paistab ta tõepoolest teiste hulgast silma: enamik talunaisi olid tol ajal vist paraku paksud... Ja silmad, jah, silmad on vanaemal kõigil piltidel peaaegu ebamaised: vana aja fototehnika tegi nad kummituslikult heledateks. Isegi praegu,vanuigi ja kae poolt tuhmistatuna, on vanaema silmad kõige helesinisemad, mida ma kunagi näinud olen.
Vanakülla sattus tollal veel väga noor vanaema 17-aastaselt, kui läks Aru tallu teenima. Siin kohtus ta meie vanaisaga, kes oli vaese Sooäärse (kohalikus keeles Soarse) talu perepoeg ja siis juba 30. Ja ehkki vanaema väidab, et mingit armastust neil ei olnud ja ta läks mehele külamooride kiuste (moorid olevat teda süüdistanud Mardi püüdmises ja ennustanud, et ega ta seda meest ikka altari ette saa), elasid nad koos terve pika elu ning neil oli kolm last.
Vanaisa suri kahjuks enne minu sündimist, nii et temast mul muljeid ei ole. Kirjelduste järgi olnud ta lõbus laulu- ja pillimees ning vist väikest viisi ka viinamees. Jahimees kah, ja jahil ta ebamäärastel asjaoludel lõpuks rabanduse ja halvatusegi sai, mille järel 1967. aastal Loksa haiglas pärast lühikest põdemist suri. Vanaema ei abiellunud uuesti, ehkki minu lapsepõlvemälestustesse kuulub lahutamatu osana näiteks Pikka Juss, kes kolhoosi palgapäeval pudelist julgust võtnuna aina ja aina mu vanaemale kosja tuli. Mul, lapsel, oli muide kahju, et vanaema end kosilase eest aita või heinaküüni peitis ja käskis öelda, et teda ei ole. Mulle see Juss meeldis -oli sihuke lõbus ja naljaka jutuga mees mu meelest. Külajoodik, põlastaksin ma vist küll praegu.
Paar aastat elasid ja töötasid vanaema ja vanaisa oma abielu alguses Kolga mõisas, aga tulid siis Vanakülla tagasi ning asusid elama Kivimäele. Kivimäe kuulus ühe teise talu perenaisele, kuid kuna vanaema seda perenaist tema viimastel aastatel pikalt põetamas käis, pärandas too maja talle.
1968. aastal müüs vanaema Kivimäe maha ja ostis Väljaotsa. Mina olen sündinud ja elanud ainult seal, ehkki Peometsa (Piumetsa) nõmmes jalutades mäletan ema ja vanaisa õest hoidjatädi mulle kogu aeg "vanakodu" maja ehk Kivimäed näitavat.
Nõukogude korra alguses ei tõtanud vanaema ja vanaisa kolhoosi astuma, ehkki nendetaolistest maatarahvast oleks nagu pidanud seda eeldama. Aga ei: vanaema käis metsas marju korjamas ja neid Tallinna turul müümas, vanaisa töötas riigitööl ehk tee-ehitusel (Valgejõe sillaski näiteks olevat tema kätetööd ja panust sees!) ning nii nad elasid. Lõpuks moositi vanaema siiski Vanaküla lauta lüpsjaks - karjatalitajatest ja lüpsinaistest, kes ei joonud, oli vaeses sovhoosis ja hilisemas kolhoosis pidevalt puudus.
Arvan, et see töö võttiski vanaema tervise. Kahekümne lehma käsitsi lüpsmine (hiljem küll oli kergenduseks masin), raskete piimanõude rükkimine jahutusvanni ja autole, silo ja heina kärutamine... Memme selg on valudest peaaegu 90-kraadisesse nurka kistud ning sõrmeliigesed jooksvast või reumast väändunud... Just need väga palju väga rasket tööd teinud käed teevad mind alati kurvaks, kui neid vaatan.
Memm on kogu minu lapsepõlve olnud agar ja toimekas, pidevalt tegevuses ja askeldamas. Praegu aga on ta vanadusest ja haigustest nõrk, kuidagi jõuetuks jäänud.. Minu ema, Memme noorim tütar ja pesamuna, kannab tema eest hoolitsemise põhiraskust.
____
See postitus on kirjutatud 23. augustil 2005. Memm suri kolm aastat ja neli kuud hiljem, 21.detsembril 2008, kuu aega enne oma 92. sünnipäeva.
Puhka rahus, minu armas Memm.