Täna, isadepäeval, käisime lastega minu isa ehk Vanaisa juures. Veelgi täpsem on tema kohta öelda Vanaisa Ants, sest nimelise täpsustuse sai ta oma tiitli juurde siis, kui ka Anna ja Mart - kellele ta tegelikult on vanatädi mees - hakkasid teda minu laste eeskujul vanaisaks kutsuma. Ja siis viisimegi täpsustuse sisse, et oleks aru saada, millisest vanaisast Anna ja Mart parasjagu räägivad.
Aga mitte seda ei tahtnud ma rääkida. Kuigi, jah, ka see seik iseloomustab päris hästi mu isa tema omaksvõetavuses.
Minu lapsepõlvemälestustes on isal oluline koht. Ja üks mu väikeoleku suuremaid hirme oli, et isa sureb ära. Sellepärast, et paar korda oli teda kiirabiga haiglasse viidud ning alati, iga riideeseme taskus, olid tal väiksed tabletid, mida kriitilises olukorras keele alla tuli panna. Süda...
Südame tõttu vahetas isa ka töökoha rahulikuma vastu ning see mulle meeldis. Esiteks just see, et ema niimoodi ütleski: sai rahulikuma töö. Mul oli kah kohe rahulikum, ehkki tööde närvilisusest ja vastutuskoormast ei olnud väikesel minul tegelikkuses muidugi õrna aimugi. Teiseks - ja see oli märksa käegakatsutavam toredus - ei käinud isa pärast töökohavahetust enam pidevalt komandeeringutes.
Ja mingil ajal ta enam ei suitsetanud. Sellest oli mul tegelikult kahju, sest üks meie toredaid mänge isaga oli see, et kustutasime suures toas tule, isa pani põleva sigareti suhu, laskus käpuli ja hakkas mind taga ajama. Mina põgenesin, samuti käpuli, ja põhiline jälitustegevus käis ümber kahekorruselise diivanilaua. Just hõõguval sigaretiotsal oli kandev roll, see oli kohutava "koletise" ainus punane silm... Kui mul liiga hirmus hakkas, pugesin diivanilaua alumisele korrusele ning "koletis" mõmises abitult selle otsa juures ja ei mahtunud järgi... Armas isa, kas Sa ise veel mäletad seda ammust mängu...?
Isa õpetas mind ka kabet ja malet mängima ning selle käigus andis ta mulle veel ühe hindamatu oskuse: ta õpetas mind kaotama. Väikesel minul oli tohutu võidutahe ning kui meie lõpmata hea Tädi Juuli tegi mängudes minu meeleheaks alati nii, et mina võitsin, siis isa muidugi selleni ei laskunud. Ja kui mina siis vihahoos kabenupud või malendid laias kaares laualt minema pühkisin ja solvumispisaratesse puhkesin, ei lohutanud ta mind üldse, vaid käskis lihtsalt nupud kokku korjata. Ja mis mul siis üle jäi: ma ju tahtsin teinekordki isaga mängida...
Paras pedant oli mu isa ka, on siiamaani. Kõik nukukleidid, mis me tegime, pidid olema sirgete õmblustega, kõik vihikud korralikult joonitud ning maas vedelevaid asju ei tohtinud lükata silma alt ära voodi alla või niisama kappi toppida, vaid kõik tuli panna korralikult oma kohale. Isa enda asjad olid alati kenasti üles rivistatud ja kui tal midagi kadunud oli, siis lihtsalt hajameelsusest - siiamaani on tal komme panna asju käest täiesti ootamatutesse kohtadesse ja neid siis mitte enam leida.
Väga kõva sõna oli isa fotoharrastus. Kui ports filme sai täis, muutus meie vannituba pimikuks, kraanikausi kohale said paigaldatud aparaadid ning vanni peal olid rivis anumad ilmutite, kinnitite ja loputusvedelikega. Kemikaalide imalmagus lõhn oli imeline, veel enam muidugi see, kui ettevaatlikult tangidega nurgast hoitaval fotopaberil sündis vedelikus loksudes üha selgepiirilisemaks muutuv kujutis... See oli pidu, kui mina ja Karin võisime pesumasinal kükitades seda pealt vaadata ja ühtteist ka ise teha.
Kui mina ja Karin olime juba suuremad olime, käis isa mõnikord õhtuti meiega maailmaasju arutamas. Eriti siis, kui ta - ema väljendit kasutades - veidi svipsis oli. Karin läks temaga siis mõnigi kord väga tuliselt vaidlema, sest isal olid ja on mõnedki üsna kivisse raiutud mõtted ja Karin tahtis iga hinna eest oma tõde ja õigust jalule seada. Mina ei viitsinud vaielda ega tõestada, mina olin lihtsalt kindel, et mina tean niikuinii paremini :) Mis siis, et aja jooksul paistab minugi puhul üha enam tõeks saavat Mark Twaini tarkusetera: "Kui ma olin 15, tundus mu isa mulle täiesti rumala inimesena, kes mitte millestki õigesti aru ei saanud. 25-aastasena ei jõudnud ma aga ära imestada, kuidas see vana mees oli vahepealse kümne aastaga nii palju targemaks muutunud"...
Noh, ega mu isa muidugi täielik ingel kah ei ole. On teine oma heade omaduste kõrval ka üks vana armas toriseja, kellele ei meeldi mu lõhkised teksad ja üldse see, et ma seeliku asemel nii palju pükstega käin. No ja paras pujään on ta oma arvamustes mõnikord ka ja muidugi ei jäta ta neid oma arvamusi viimse instantsi tõe vürmis välja ütlemata. Ema on õppinud pikkade koosoldud aastate jooksul sellisel juhul lihtsalt armsalt turtsatama, Karin tikub ikka isaga vaidlema (mida aeg edasi, seda harvemini küll) ja mina arvan endiselt, et mina tean niikuinii paremini :) Eks samamoodi suhtub isa ka meie kolme neisse külgedesse, mis talle päris meele järele ei ole - laseb meil olla.
Ja see hoiabki meid koos. Isa, Sa oled meile armas ja eeskuju ka nüüd, kus me juba ise suured ja igas mõttes iseseisvad inimesed oleme...