Minu isa, tuleb välja, on aastate kaupa päevikut kirjutanud. Ehk siis sellist vanaaegset blogi pidanud - löönud kirjutusmasinasse umbes samas stiilis tähelepanekuid ja päevaraporteid kui mina siia, ainult et harvemini. Lisatud pildil on mu tollal veel väga noor isa küll hoopis lugemas, mitte kirjutamas.
Oma sünnipäevaks sain talt koopia sissekandest kuupäevaga 2.september 1970, mis on pühendatud minule.
"Mul on kodus pisikene kratt, keda vahepeal hüüame Kajaks. Enne oli ainult Klutt-Luttkõrv, kes ei teinud muud, kui ainult sõi, magas ja tegi ennast märjaks.
Veidi aja pärast naeratas veidike, rääkis pikalt omaette juttu, pikalt-laialt ikka ää-ää ja ää-ää.
Siis hakati laulma omale unelaulu.
Ning siis tulid hambad ja sellest ajast saadik põhiliselt ongi ta Kratt, kes võib sulle tulla kallale kahe terava hambaga. Tehakse hirmsat sõjakisa heleda-heleda häälega ja siis ole mees ja pea vastu, kui sind juustest sakutatakse või hammustatakse.
Hommikul kell 6, kui mina magan, hakkab väikeses voodikeses, mis kaetud eest tekiga, järsku nihelemine, kolin, nagin. Voodi raksub ja järsku ilmub nähtavale hele pea suurte uudistavate sinisilmadega.
Kui meie ei pööra sellele küllaldaselt tähelepanu, hakatakse tegema "uputust". Kõik, mis peab olema kuiv, tehakse märjaks. Parem juba kohe üles tõusta ja pakkuda Kratile tugitooli auguga.
P
eale seda olgu Kratile ette antud hommikusöök, muidu võib minna suureks riiuks. Kui toit enam ei maitse, virutatakse pudel aga suures kaares eemale ja proovi sa talle seda veel pakkuda! Siis tehakse sihukest kisa, taotakse pudelit kätega, pööreldakse - justkui oleks pudelis mürk!
Noh, ja siis hakkavad igapäevased toimetused. Võimaluse korral revideeritakse kappe, joostakse oma "sõjavankriga" kööki ja tagasi, mägitakse veidi...
Nalja armastab see kratike väga. Kui tema mängib ratsanikku või soolakotti, on ta väga rahul ja kilkab. Samuti armastab ta, kui teda taga ajada ja ta saab oma "pükstega" eest ära joosta, peitust mängida vms."
Selgituseks: "sõjavanker" ja "püksid" oli niisugune ratastega raam, millesse jalaaukudega riie külge nööbiti ja siis laps sisse tõsteti. Ma olevat sellega ülimalt kiiresti mööda tuba kihutanud.
Väga armas on praegu seda lugeda...
Teisel pildil olen mina-Kratt emaga maal. Küll mitte sügisel 1970, vaid kevadel 1971.