2012.aasta oli suhteliselt rahulik, minul suuremate õnnestumiste, aga ka suuremate ebaõnnestumisteta. Suuremaid tegusid on lõppenud aastal teinud teised minu ümber.
Lapsed: aina rohkem väljalennu eel, kõõlumas pesa serva peal
Katil on viimane aasta TÜ juuras, kevadel 2013 saab ta bakalaureusekraadi. Ta on olnud uskumatult tubli: lõputöögi on juba tehtud ja kaitstud, ainepunkte koos hulga rohkem kui vaja ja kevadsemestriks on jäänud vaid paar üksikut ainet. Kuna aega hakkab kooli kõrvalt palju üle jääma, otsib ta erialast tööd. Sõbrad juristid, kellel on vaja tööle appi andekat noorjuristi? (Eelnevad praktilised kogemused linnaelanikele tasuta õigusabi jagamisest, Justiitsministeeriumist, Vanglate Ametist ja advokaadibüroost Concordia)?
Jüri lõpetas Reaalkooli, astus TTÜsse ja 2012/2013 on tema esimene õppeaasta elektroonikas ja bioonikas. Kui kodus printer katki oli, palus Jüri kord minul ühe kodutöö välja printida ja mina sain kogu tööst aru ainult niipalju, et tal on paarisnumbriga lõppev matrikkel – sest üks ülesanne ütles, et paarisnumbrilise matrikliga tudengid leiavad MKNK Karnaugh´ kaardiga ja MDNK McCluskey meetodil, teised vastupidi… (Ja kui tõtt tunnistada, siis pidin sellekski guugeldama, et mõista, kumba varianti oli Jüri kasutanud!). Ausõna, ma tunnen end nagu see kanaema, kes luigepoja välja haudus ja siis paanikas vaatas, kuidas lapsuke arusaamatul moel täiesti teises maailmas ehk vee peal ujub ja suurepäraselt hakkama saab. Aga mina vähemalt püüan mitte murelikult kaagutada.
Ode Liis alustas sügisel oma viimast Reaali-aastat ja mõtleb praegu intensiivselt, mida ta edasi teeb. Vahepeal käis ta ka emakeeleolümpiaadil ja sai riigis 4.koha.
No ja muidugi sai ta sel aastal ka täisealiseks ning läks selle puhul ka autokooli. Ja raha on ta teeninud reklaami- ja promotüdrukuna ning peatoimetades kooli ajalehte.
Kreete tuli tagasi Šotimaa vahetusaastalt ja jätkab õppimist samas klassis kui Laura, see tähendab kümnendas.
Laura jaoks oli Suur Samm tänavu muidugi põhikooli lõpetamine (ja sinised juuksed 
) Pildil ongi ta oma lõpuaktuse järel koos äsja Šotimaalt saabunud Kreetega.
Ramsese saavutused on seotud Leivo Robootika.COM huviringiga: Viinist toodud hõbemedal Puck Collect kategoorias, FLL Eesti sügisese eelvooru võit ja tiitel „Parim robootikakool 2012“.
Vanemad
Ema otsustas pensionile jääda, nii et 2013.aasta ta enam tööl ei käi. Ma arvan, et see oli õige otsus ja ehkki isa „muretseb“, et mis ema nüüd päevad läbi tegema hakkab, siis küll ta endale tegevust leiab rohkemgi kui päevades tunde. Seda enam, et ema-isa „sülelaps“ Ferri muutub oma 18.eluaastal aina kapriissemaks, ei taha enam ilma inimesteta koju jääda ega midagi.
Poiste mänguasjad rõõmustavad neid ka kõrgemas eas: isa soetas endale murutraktori ehk uue Nunnu. Tegelikult pole see muidugi mingi mänguasi, tubli töötegija ikka.
Ma olen tõesti väga õnnelik, et mul on nii õnnelikud ja vahvad vanemad.
Reisid: Nuustakust Pariisini
Augustis käisime (Leivo, mina, Kati, Ode Liis, Kreete, Laura, Ramses) autoreisil Lõuna-Poolas. Reisi koondnimetus oli „Seiklusspordi jälgedes“ ehk siis külastasime kohti, kus Leivo oli käinud ülipikkadel seiklusspordivõistlustel. Näiteks ronisime Sniezka mäe otsa (kus Leivo ühe võistluse käigus kordi ja kordi pidi käima). Ja et Poola on ettearvamatu, kinnitas see, et eeldatavalt palavaimas kohas Zakopanes tabas meid varasema +30 asemel vaevaline +15 ja lakkamatu vihm kuulsal Giewonti (see on see ristiga mägi Zakopane kohal) tõusul.
Kati ja Villu sõitsid nädalaks Pariisi (OK, see on juba aastal 2013 tegelikult, lennuk läks 1.jaanuaril ning tagasi peaksid nad olema 7.jaanuaril, kui just Estonian Airi pilootide streigiähvardus tõeks ei saa).
Jüri käis klassireisil Amsterdamis ja Ode Liis Peterburis.
Mina ja Leivo käisime suvel sõpradega kajakimatkal Hiiumaa laidudel. Väga meeldejääv reis oli, eriti tagasisõidu vastutuuline 28 km Saarnakilt otse Rohukülla.
No ja Roheliste Rattaretke, mis 2012.aastal toimus Mulgimaal, võib samuti väikeseks reisiks pidada
Töö: vähem lähetusi, vähem stressi
Väliskomandeeringuid jäi aasta teisel poolel hoogsalt vähemaks, ja see on hea. Loobusin vahepeal juba tekkinud mõttest soetada endale see kerge, kallis ja kvaliteetne rataskohver. Mitusada eurot nagu maast leitud, kord kvartalis või harvemgi sõites saan jätkuvalt edukalt hakkama roosa seljakotiga.
Mul on uus hea kolleeg Kristina ja üle päris mitme aasta tunnen, et selle viimase kolme kuu jooksul, mis ta on suure osa tööd endale võtnud, on mul jälle olnud lusti ja aega mõelda. Ja töö ei täida enam kõiki mu õhtusi ja nädalavahetuse-mõtteid!
Muidugi oli töös ka palju asju, millega tagantjärelegi rahul olla: pidev 4G kommunikatsioon, Nutilabori projekt, Mobiil-TV piloot ja TeliaSonera IT arenduskeskuse avamine Eestis on ehk olulisimad.
Hobid: nädalaga romaanikirjanikuks
Töise nüri intensiivsuse taandumise tõttu olengi saanud hakkama paari päris laheda asjaga. Esiteks mõtlesin suvepuhkuse ajal välja ja sügispuhkuse nädalaga panin kirja ühe romaanisüžee. Eks näis, mis sellega edasi saab, aga kui te sellest järgmisel aastal ei kuule, oli see siiski halb ja te ei kuule te sellest kunagi
Aga igal juhul oli see mulle endale üks väga tore protsess! Aitäh Odele, kes oli väga palju abiks usutavate karakterite ja süžeeliinide arengu kujundamisel, ning Kreetele, kes mind kogu aeg innustas, et ma ei tohi pooleli jätta, sest vähemalt tema tahab seda lõpuni lugeda. Ja samuti Leivole, kes iga kord, kui ma mingi teemaga ummikusse jooksin, soovitas sisse kirjutada „Ja siis nad läksid kajakiga sõitma“ – ta isegi kirjutas selle mu teksti vahele (kust ma selle küll ära kustutama pidin) kui kodusele teadetetahvlile, kust ma selle jäädvustamiseks lausa pildi tegin
Teiseks jõudsin Petrone Prindis tegelda paari päris õnnestunud toimetamisega (õnnestunud toimetamise aluseks on loomulikult hea tekst autorilt). Minu-sarjast võin toimetajana soovitada „Minu Indiat“ ja „Minu Keeniat“, „Aja Loo“ sarjast „Mustamäe valssi“.
Ja see pole veel kõik! Leivo, kes on jätkuvalt innustunud robootikaõppe vedamisest ning innustus ka minu raamatukirjutamisest, pani 1+1 kokku ja kirjutas ka ise raamatu: õpperaamatu robootikast. See näeb järgmisel (see tähendab nüüd juba praegusel) aastal kindlasti trükivalgust, nii et peatselt on põhjust sellest juba lähemalt rääkida.
Sport: teistele kaasa elades
Minul on tänavu spordist vähe pajatada, nii et räägin pigem teistest
Leivo soetas endale ka uue armastuse, sihvaka puna-valge kajaki „Lainetel Tõttaja“(pildil vasakul, poseerimas koos “Valgete Aerudega”), kellega koos sai ta Eesti mereaerutamise meistrivõistlustel hõbemedali.
Samuti sai Leivo Xdreamil spordielamused.ee koosseisus segavõistkondade esikoha ja kõikide tiimide koondarvestuses olid nad 8. Teised tiimiliikmed: Heiti, Elo, Paul.
Kati ja Ode on olnud tublimad jooksmaskäijad kui mina, Kati on teinud ka rulluisu-, suusa- ja rattatiire.
Aga niipalju olin siiski minagi aktiivne, et minu puhkuse ajal tegime neid toredaid jookse Nõmmeveski poole, kus on nii hea näha, kuidas iga korraga aina paremini ja kaugemale jõuad.
Tervis: rongitunnelist läbi sõites peab soovima, et järgmine aasta tuleks parem
Niisuguste tervisejamadega aastat pole mul olnud vist sellest ajast peale, kui ma olin 8-aastane ja mul opereeriti põletikuline pimesool, mis opilaual lõhkeda jõudis. Tänavused rõõmud on olnud arsti poolt stressi- ja elustiilihaiguseks ristitud gastriit (no ei tea, kuidas ta nüüd välja otsustas lüüa, kui töökoormus vähenemas ja stress seega lahenemas on?) ja piinav närvipõletik. Leivo muidugi ütleb, et mõlema põhjuseks on liiga vähe sporti ja küllap on tal õigus
Aga õnneks on kõik teised terved olnud, nii et maailm on tasakaalus.
Kokkuvõttes tundub, et selline suhteliselt vaikne, justkui millekski ettevalmistuste aasta on olnud.