Üks minu kunagistest kolleegidest, kes kasvas üksiklapsena, ütles kord, et vist maailmas kõige rohkem on ta puudust tundnud õest või vennast ja et ise ta kindlasti ühe lapsega ei jää. Nüüd ongi tal neid kaks, aga mitte see pole praegu oluline. Oluline on see, et ehkki ma venna kohta ei oska öelda, on üks minu maailma suurimaid õnnesid see, et mul on selline õde nagu Karin. Minu armas Mauk, nagu me teineteist - arvan, et just Karini algatusel - oleme kutsuma hakanud.
Karin on minust neli aastat noorem, aga meil on olnud väga ühine lapsepõlv. Ühised mängud, ühised kohad, ühised naljad. See seob lausa uskumatult ja selle olulisusest saab kõige rohkem aru vaadates teisi, kel pole olnud õnne oma õega nii lähedane olla. Samas on see neli aastat selline, et ühiseid teismelisepidusid ja sõpru meil siiski ei ole. Ja me pole teineteisele ka väga üksipulgi oma südamemuresid, armumisi ja pettumusi kurtnud. Aga täiskasvanuna, kui mu esimene abielu oli lagunemas, leidsin ma sellest hoolimata südamepuistamiskoha just oma õe juures.
Mulle meeldib mu õe pere ja tema lapsi armastan peaaegu nagu enda omi. Ja mul on hea meel, et hoolimata küllaltki suurest vanusevahest on ka meie lapsed omavahel lähedased.
Väga hindan ma oma õe juures tema avameelsust ja tahtmatust teha suuri ilusaid sõnu. Sellepärast vist ei saa ma ka tema kohta kirjutada nii õrnalt, kui ma sisemuses ehk mõtlen. Sest ma tean,et ta tõmbaks seda lugedes oma ilusa ninakese (mille pärast olen talle kunagi lausa kade olnud) veidi irooniliselt krimpsu ja ütleb mulle pärast pigem midagi lõbusat. Sellepärast kirjutan minagi pigem lõbusalt.
Kirjutan seda, et kui mina tunnen end aegajalt linnaruumilise idioodina, kes ei tea, millised teed kauguses omavahel ristuvad, kes tänavanimesid teadmata liigub stiilis "kuuenda kuuse juurest vasakule" ning kes ajab segi, kas Russalka asub Pirital või Kadriorus, siis leian ma alati lohutust mõttest, et vähemalt üks samasugune on veel - minu armas õde. Pärnu maanteel asuvasse "Tüdrukute poodi" juhatas ta mind eile näiteks nii: "Noh, sa ju tead, kus Järve Selver on. Sealt edasi läheb see suur tee kaheks ja üks haru viib otse Selveri kõrvalt mööda. See ongi õige tee. Aga pood pole mitte Selveri pool, vaid sa pead üle tee minema. Ja seal, kohe bensiinijaama taga see ongi."
Ma vist ei pea märkima, et sellise juhatuse peale leidsin otsitava poe silmapilkselt. Me oleme ju õed.