Kui sugulasi on palju koos ja eriti kui pole paljusid neist ammu näinud, hakkab silm teravdatult märkama suguvõsale ainuomaseid jooni. Jooni, mis korduvad näost näkku, ilmest ilmesse, põlvkonnast põlvkonda. Vahepeal imelikke vimkasid ja kõrvalepõikeid visates, lüües välja mõnikord üle pika aja ning kõige ootamatumates kombinatsioonides.
Minu suguvõsa naiste emapoolses liinis on endast läbi aegade kulgeva jälje jätnud mu emaisa ema, mulle vaid Väljaotsa Memme juttudest tuttav Soarse Eit (pärisnime olen küll kuulnud, kuid praegu ei mäleta). Naine, kes Memme sõnul olnud "tumedat verd ja tigeda silmavaatega". Noh, tige silmavaade klassifitseerub fotode põhjal otsustades lihtsalt tumedateks silmadeks mustakulmulises näos, aga kuna Eit oma miniale mingi ingel ega kodurahuhaldjas ei olnud, võib selle pilgu tigedaks liigitamisest aru saada.
Soarse Eit pärandas tumepruunid silmad mitmele oma paljudest lastest, muuhulgas ka minu emapoolsele vanaisale. Kust need rändasid edasi tädi Mailale ning osadele tema paljudest lastest. Eide üks tütar Meeta, mulle siis vanatädi (ehkki kentsakas on öelda vanatädi tütarlapse kohta, kes 16-aastaselt tiisikusse suri) vaatab aga säilinud portreepildi pealt veidi hajaliasetsevate pikaripsmeliste mandlisilmadega siidiste kulmukaarte all, millised korduvad väga äratuntavalt mu onutütre Kairi ning sealt edasi tema tütre Anna (ja tegelikult ka poja Mardi, aga poisid pole praegu teemaks)näos. Kairi on sarnaselt Meetale (ja tema õele, meie vanatädi Juulile) ka ümaranäoline - joon, mis lahvatab ringiga uuesti ka näiteks mu täditütres Maretis ning mu enda tütres Odes. Millegipärast rääkisid küla vanainimesed varem ka seda, et mu ema on Meeta nägu - aga vähemalt pildi alusel mina tema ning oma piklikujoonelise näoga ema vahel küll sarnasusi ei tuvasta. Võibolla siis mingi pilk või ilmevirvendus...
Väljaotsa Memme heledaverelise ranna(rootsi?) vere juurdeuhamine sellesse harusse on kaasa toonud huvitavaid, Scarlettliku sarmiga kombinatsioone. Minu ema ja täditütar Maret on tumedapäised ja rohekate silmadega, Memmelt päritud põsesarnad ja püstine nina muidu nii puhtajoonelise struktuuriga nägu ilmestamas. Ning kui Mareti tütar Moonika juuksed blondist tumedaks värvis, on temagi äravahetamiseni oma ema sarnane ning sobib 100% suguvõsa naiste sellesse välimusliini.
Mina olen äärmiselt oma ema nägu, kuid - küllap heledapäise isapoolse vanaisa mõjul - heledamate, selliste eestlase tüüpiliste "kartulikarva" pleekuvate juustega. Minu tütar Ode, sinakashallide silmadega linalakk, on aga näoplaanilt mingi nurga all hämmastavalt sarnane tõmmuka Maretiga. Kes on Odele siis vanatädi tütar. Ja minu õe Karini tütar Helen on omakorda mingi nurga alt Odega ühte nägu.
Emapoolse suguvõsaliini naiste üldine ühisomadus on aga juba viidatud ülespidine nina. Mis pealegi kipub otsast laiemaks, et mitte öelda kartuljamaks minema kui ilukaanon ette näeks. Minugi nina on selline, ehkki klassikalise kreeka ninaga isa ja küll püstise, kuid kitsa nirgininaga ema mõjul sirgem ja kitsam kui enamikul teistel tavaks. Praegu, vanemana, vaatan, et need otsast ümmargusemad püstninad on ootamatult sarmikad, aga teismeeas olin rõõmus, et mul on ema ja mitte Memme nina. Teiselt poolt olin aga nina osas kade õele Karinile, kes on oma nina saanud isapoolse suguvõsa naisliinilt. Sellise armsa, väikse ja sirge. Samasugune armas nina on ka mu isapoolsetel täditütardel Margitil ja Estal ning nende tütardel Annikal ja Kristelil. Lisaks ühesuguse joonega ninale ühendab nende nägusid ka mingi ilmevirvendus, mis eriti naeratusel või kulmukortsutusel välja lööb.
Aga mu tütar Kati? Ehkki väga sageli öeldakse, et ta on minu moodi, ei oska ma tema näost leida ei oma ema- ega isapoolsest suguvõsa naistest tuttavaid jooni. Küll aga on ta oma sirge nina pärinud hoopis minu suguvõsa meesliini pidi: oma vanaisalt ehk minu isalt, kes omakorda on selle saanud oma isalt. Muus osas - silmade lõige, pilk, huuled, põsesarnad - kannab Kati aga pigem edasi oma isapoolse suguvõsa geene. Millistest võib ta ise kunagi tahtmise korral teise samasuguse loo kirjutada :)
Peaks siia ka mõned illustreerivad pildid juurde skännima, aga vanad fotod on kaugel - mu ema juures või maal. Jääb siis niimoodi.