Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Minu sündimise lugu

Perekonnalegendid räägivad, et sel aastal, kui ma sündisin, oli 6.novembril maas paks lumi. Nii paks, et minu ema Vanakülast haiglasse viima tulnud kiirabiauto ei saanud meie hangetuisanud tanumast läbi. Egas midagi, isa tõi kolhoositallist hobuse ning sünnitusvalude algusjärgus ema toimetati saanitsi suure tee äärde. Hobune olevat olnud kohati kõhust saadik lumes ja sellega olnud tükk mässamist.

Võrdluseks: täna hommikul on väljas +8 kraadi ja puudel on veel lehtigi küljes. Esimene lumi on tänavugi küll korra üle käinud, aga nüüd on jälle soe. Ja mõnel aastal olen sünnipäevalilledeks saanud isegi soojast ilmast segadusse aetud ülaseid.

Kui ma Loksa väikeses sünnitusmajas, mida praeguseks enam ei eksisteeri, ilmavalgust nägin, tahtis isa mind muidugi vaatama tulla. Kaaslaseks ja sõbraks uue ilmakodaniku varvaste kastmisel oli tal olnud värskelt minu onuks saanud Ahto ning teekond Loksale võeti ette Ahto ZIMiga (jah, onu Ahto oli ka nõukogude ajal väga heal järjel -  ZIM oli ju tõeline luksuslimusiin ja konkreetne auto oli kuulunud enne Ahtot näiteks paljukirutud Hans Leberechtile, nii et igati nomenklatuurne värk).

Ja mine tea, kas olid süüdi minu rohkearvulised sõrmed-varbad või tõepoolest väga lummemattunud tee, kuid igatahes sõitsid nad selle ZIMiga ühes Loksa tee kurvis teelt välja. Midagi hullu ei juhtunud, kuid jälle oli hulk mässamist, et rasket autot kraavist tagasi rajale saada.

Lõpuks raskusi trotsides haigla juurde kohale jõudnud, sai vaev muidugi vääriliselt tasutud: ema demonstreeris mind läbi haigla klaasukse. Ilmselgelt parasiite, taude ja tõbesid kandvad külalised olid ju haigla-pühapaiga tollaste külastuseeskirjade kohaselt täiesti välistatud.

Igatahes väidab isa seda esmakohtumist kirjeldades, et mul olevat olnud mustad juuksed ja suured tumepruunid silmad ning vasaku tumepruuniga olevat ma läbi klaasi talle ja Ahtole vandeseltslaslikult silma teinud ja neile naeratanud. Nojah, eks ma tulnukana muidugi teadsin nende sekeldustest ning andsin märku, et ma sellest emale ei räägi. Ahto aga tõlgendas seda omamoodi ja oli terve tagasitee rääkinud, et oi kus sellest tüdrukust üks poistevõrgutaja tuleb - juba ühepäevaselt teeb meestele silma! Ja isa omalt poolt oli kinnitanud, et tuleb jah, sest nii ilusat last pole tema veel küll kunagi näinud. 

Etteruttavalt peab siinkohal ütlema, et isal on muidugi hullult vedanud: neli aastat hiljem langes talle osaks õnn veel teist vähemalt sama kaunist titte kohata - siis sündis mu õde Karin.

 

Kommentaarid (4) -

  • kajakas

    06.11.2005 9:20:14 | Vasta

    ohoo, palju õnne Smile Minu pojal täna ka sünna.

  • Leivo

    06.11.2005 10:45:12 | Vasta

    oi kus sellest tüdrukust üks poistevõrgutaja

    No näed - ja tuligi Smile

  • Urmas

    06.11.2005 20:47:20 | Vasta

    Mõelda vaid, alles nii hiljaaegu olid veel Tõelised Talved. Nüüd aga...

    Õnne ja jaksu!

  • Epp

    06.11.2005 23:02:42 | Vasta

    Palju õnne!!!!
    Teie suguvõsas on väga hea komme igasuguseid lugusid teada ja edasi rääkida. Mäluga suguvõsa.

Pingbacks and trackbacks (1)+

Lisa kommentaar

Loading