Kati (pildil sünnipäeva eelõhtul kodustes oludes) sai täna 16 ning kui eelmisel aastal kirjutasin mälestusi tema tita- ja lapsepõlvest, siis nüüd sellest, milline on ta praegu. See tähendab: minu meelest on. Sest mida aasta edasi, seda paratamatult kaugemale laps sinust läheb, temast saab Ise ning sina saad teda ainult minna lasta, tema iseolekut omal moel tõlgendada ja teda sel iseolemise-endaks kasvamise teel toetada.
Ei, ma ei kirjuta praegu sellest, kui tark ja andekas ja puha Kati on. Seda niikuinii. Ma kirjutan teistsugustest asjadest.
Et Kati on mõnikord lausa hirmuäratavalt empaatiline. Kui Mammul avastati vähk ja ta üritas seda algul enda teada hoida, oli Kati esimene, kes sai aru, et midagi on väga valesti ja selle saladuse Mammult välja pinnis. Ning kui minul on olnud mõnikord väga halb, tuleb ta minu juurde ja nühib oma põske minu oma vastu, nii et mul kohe parem saab. Igal moel ja igal hetkel tunnetab ta inimeste tundevõnkeid kordades paremini kui mina.
Selle kõige juures on ta ka sama hirmuäratavalt ratsionaalne. Oma ea kohta, tähendab. See on koht, kus ma temas kõige rohkem iseennast ära tunnen, ehkki Kati ise ütleb, et tema ei suudaks iialgi maailma nii asjalikult võtta kui mina. Et olla probleemidest masendatud ainult nendega tegeldes, muude tegemiste juures aga lasta masendus maha voolata ja olen rõõmus ja tegus... Oh, küllap temagi suudaks, kui ta oleks minuvanune ja samade kogemustega! Teda praegu vaadates igatahes näen tagasivaatepeeglis 16-aastast ennast... Sel ajal, kui tema sõbratarid on unistanud Ameerikas popstaarina maailmakuulsaks saamisest, märgib Kati, et seni pole nad oma tähe püüdmiseks väikses Eestiski lillegi liigutanud. Ja kui keegi nutab poisi pärast, kellega pole seni veel sõnagi vahetanud, kehitab Kati ainult õlgu ja trööstib nutjat...
Vahetevahel tabavad siiski ka Katit kurbuse- ja õnnetuoleku hood. Kui ta hakkab millelegi ebameeldivale intensiivselt mõtlema... või kui meel põhjusetagi kurvaks muutub. Siis ta nutab patja ning mina paitan tal pead, et suurem kurbus üle läheks.
Keskteismelisi iseloomustab alati tunnete kategoorilisus. Nii ka Katit. Mõnigi kord püüan teda suunata suurema sallivuse suunas - et labidaga pähe hinnangud stiilis "X sakib sajaga!" pole just eriti täiskasvanulikud. Aga miks peakski - Kati polegi ju veel täiskasvanu.
Jah, ta pole küll veel täiskasvanu, kuid on viimase poole aasta jooksul teinud mäekõrguse hüppe sotsiaalses intelligentsuses. Varasem mõnetine rabe olek, ebakindlus ja sellest tingitud ülereageerimine on kadumas ning ma näen uhkuse ja heameelega, kuidast teismeline-Katist on koorumas täiskasvanute maailmas kergesti kohanev ja täpselt parajal määral ennast kehtestav noor inimene. "Need, kes mind viite pärast tuupuriks peavad, näevad ise oma kolmekeste nimel kordades rohkem vaeva," ütles ta kord just nii rahulikult ja just nii ülbelt kui vaja... ja mu süda tahtis vaimustusest krampi kiskuda.
Mida ma soovin Katile tema 16. sünnipäeval? Muidugi õnne -ja et ta oleks edasi just samasugune nagu ta on. Tema ise.