Emadepäeva hommikul oli mul kohustus kaua magada ning üllataval kombel ma suutsingi seda - ärkasin tõepoolest alles siis, kui mind äratama tuldi, mitte ei teeselnud voodis magamist.
Hommik algas sellega, et Ode mu voodisse hüppas. Lilled, kingitus, kallistused…
Aegajalt küsivad mu sõbrad, et kas nüüd, kus lapsed on juba suureks saamas, ei taha ma pesamuna või paari: paljud minuealised ju alles alustavad oma esimese pesakonnaga, nii et tutvusringkonnas oleks palju väikelaste-emmesid, kellega koos emapuhkust veeta… Aga ausõna, eriti täna on mul tunne, et mul on kuidagi nii täiuslik komplekt lapsi, et siia pole enam võimalik midagi lisada 
Juuresolev foto (pildistanud Aivar Aotäht) minu täiuslikust kolmikust on tehtud ammu-ammu. Ode on paarikuune, Kati umbes kolme ja poole ja Jüri pooleteistaastane. Ja mina olen 25 – vanus, mis tegelikult juba tollalgi kolme lapse omamiseks enam tavaline polnud, murdepunkt laste sünni hilisemaks lükkamises oli juba toimunud või toimumas.
Aitäh, mu armsad, minu elu nii ilusaks ja õnnelikuks tegemise eest…