Lapsed on mind ennegi emadepäeval uskumatute asjadega üllatanud, aga tänavune emadepäev jääb eriti eriliselt meelde.
Hommikul – ma tõesti magasin, mitte ei teeselnud – äratasid Kati ja Ode mind sellega, et hüppasid mulle voodisse otsa. Jüri täiendas kuhja selle kohale kummardumisega, et mul liiga raske ei oleks :) Kassid, uudishimulikud loomad, olid muidugi kah mõlemad platsis seda külakuhja pealt vaatamas. Ja laual oli vaasitäis roosakaspunaseid tulpe.
Sõime suurepärast šokolaaditorti (Ode ja Kati meistritöö) ning siis kästi mul riidesse panna ja autosse istuda. Riided pidid olema mugavad, aga mitte liiga soojad – muud ma teada ei saanud.
Küll ma nuputasin, kuhu sõit viib – aga välja ei nuputanud. Lapsed viisid mu bowlingusse, kus me polnud enam aastaid käinud. Varem, kui nad väiksed olid, siis küll, aga nüüd on bowlinguvaimustus vist üldse vaibumas ja mina polnud aastaid mängimas käinud.
Kaks tundi möödus nagu lennates. Esimeses mängus sain kõigilt haledalt pähe, aga siis suutsin end koguda ja kuuli renni asemel taas ka mööda rada veeretada.
Kodus tõid lapsed söögiks pizzat ning vaatasime “Uhkust ja eelarvamust”.