Naisblogijate seas käib ringi ühisüritus, et kõik kraamivad lagedale oma käekoti sisu ning annavad ka teistele teada, mis neil siis kotis on.
Minul on praegu käekotiks Tuneesiast ostetud väike ranitsamoodi seljakotike. Tumepunasest nahast, nelja lukuga ja ühe klõpsuga kinni käiva taskuga. Välja näeb kallis, aga eesti rahasse ümberarvutatult maksis umbes 150 krooni, kui juba avameelitsemiseks läheb.
Klõpsuga taskus, selles kõige väiksemas, on:
- Labello huulepulk Sun (see päikesekaitsefaktoriga nö hügieenikas)
- leht aspiriini (alati kaasas, ootamatu migreenihoo tõrjeks).
Väiksemas lukuga taskus on üks vineerist välja lõigatud loom. Jüri kunagi koolis tegi ja kinkis mulle, nii et nagu talisman või nii.
Suuremas lukuga taskus on:
- võtmekimp 8 võtmega. Neli neist on väikesed töö-kappide võtmed, üldiselt ma ikka võtmefriik ei ole. Lisaks on võtmekimbu küljes julla, millega ema-isa majas trepikoja ukse lahti saab. Ja ühe võtme taga on sitsiriidest pikk pael - no lihtsalt on. Vanaema kunagi pani.
- veel üks võti kaelapaela otsas. Vahepeal oli Odel koduvõti kadunud ja ta kasutas minu oma (tema jõudis koolist koju enne kui mina töölt). Siis leidis ta koolikoti voodri vahelt enda oma üles ja andis minu oma mulle tagasi, aga ega ma siis seda suurt vaeva hakanud nägema, et oleks kaelapaela küljest võtnud ja võtme kimbu külge tagasi pannud.
- töö uksetablett punase Sportlandi paela otsas (et ma tunneks oma tableti ära, kui nõupidamisteruumi või mujale unustan)
- autovõti
-rahakott (see, mis rahakotis on, vääriks lausa omaette peatükki! Minul on ta täidetud põhiliselt kliendikaartidega)
- väike Victorinoxi taskunuga
- mobiil.
Tagumises lukuga taskus on:
- autodokumendid
- "kollane pass" ehk vaktsineerimistunnistus. Peame lastega minema puugisüstile, eelmisest on kolm aastat möödas, aga juba mitu nädalat muudkui läheme ja pole kohale jõudnud
- kompass (ununenud sinna viimasest neljapäevakust, võtsin välja).
Keskmises ehk kõige suuremas osas on:
- prillitoos (jah, huvitav, miks ta seal on? Kui ma käin prillidega, on nad ju mul ees ja pole mingit vajadust neid toosi panna? Võtsin välja.)
- Kaberneeme orienteerumiskaart (vt. punkt "kompass")
- Kutse Stenbocki majja kõige peresõbralikuma firma väljakuulutamisele (sinna jäigi mul kahjuks minemata, sest samal ajal oli naaberoperaatoril Elisal võrk maas ning minul tuli hoopis ohtralt kommunikatsiooni juhtida: kui EMT klient Elisasse helistada ei saa, pahandab ta ju kõigepealt oma operaatoriga, et mis värk on). Võtsin välja ja viskasin minema.
- Kaks pastakat.
- Paber, kuhu on kirjutatud mingi telefoninumber. Ei mäleta, kelle oma ja miks, aga igaks juhuks ei visanud minema.
- pakk Orbiti nätsu
- suured kõrvarõngad, sellised, mis sõna otseses mõttes rõngad on (Õigus! Aprilli lõpus XDreamile sõites unustasin kõrva, võtsin siis autos ära, pistsin käekotti ja unustasin. Nüüd võtsin välja.)
- silmapliiats (juhuks, kui keegi mind tööga seoses ootamatult pildistada või telesse võtta tahab. Tööl kapis on mul selleks puhuks tavaliselt ka valvepintsak).
Kokkuvõttes - üsna igav kotitäis, aga tulemuslik läbivaatus.