Eelmise aasta teemade hulka kuulub ka see, et mulle pakuti kolmel korral uut tööd. Klassikaline headhunting, kus personaliotsingufirma helistab ja pakub võimalust. Väga tore ja eneseteadvust tõstev, aga ometi olen ma ikka oma endise koha peal - siin firmas juba seitsmendat aastat ja oma praegust tööd tegemas viiendat. Kõik karjäärikujundamisõpikud ütlevad, et oleks aeg liikuda ja oma mugavusetsoonist väljuda.
Aga vahetamisel vahetamise pärast ei tundu mõtet olevat. Küllap olen sellest east juba väljas, kus ka uus organisatsioon ja uued kolleegid väljakutsena tundusid. Nüüd tunnen, et kui teen sama tööd lihtsalt teises kohas, pole vahetamisel pointi. Eriti kui ka palgatase on enamvähem sama, nii et rahagi eriti ei motiveerinud nende eelmiste pakkumiste juures.
Küllap olen ma pirtsakas ka, sest tahan töötada:
- valdkonnas, mis mind ennast huvitab
- valdkonnas, mida ma valeks ei pea (see on muidugi sügavalt subjektiivne: tubakafirmasse ma ei läheks, alkoholifirmasse aga võiks küll)
- sisemist kultuuri omavas organisatsioonis
- organisatsioonis, mille peakontor asub Eestis, soovitavalt Tallinnas (pidev Riia, Helsingi või isegi näiteks Tartu vahet pendeldamine on yuppiede, mitte kolme lapse ema rõõm).
Karjääriplaanimise seisukohalt peaks- juhul, kui tahan jätkata puhtalt oma praegusel erialal - olema mu järgmine töökoht hoopis avalikus sektoris, sest see kogemus mu CV-st puudub. Kas ma aga tahan puhtalt oma praegust ala jätkata?
Vaat seda ma ei teagi. Olen piisavalt ülbe hindamaks, et olen oma erialal Eesti mastaabis laes - aga see tähendab ka, et edasi minna eriti ei ole. Ei tööülesannete ega palgataseme mõttes. Edasiminek oleks ülebaltikumiline või suur rahvusvaheline organisatsioon, aga siis kerkib üles see pendeldamise värk ja ka kuskilt rahvusvahelisest peakontorist laekuvad ettekirjutused, mis mulle ei meeldiks. Edasiminek oleks ka oma skoopi laiendada ja mõni ala juurde võtta. Avalike suhete kõrvalerialad, mida karjääris järgmisele tasemele hüppamiseks juurde võetakse, on levinuimalt turundus ja reklaam. Aga seda ma olen juba proovinud ning tean, et eriti reklaamivaldkonnaga mässamine ja selle eest vastutamine on mulle pigem tüütu kohustus kui võimalus. Sain sellega hakkama, isegi hästi, aga see ei meeldinud mulle mitte üks põrm, nii et eelmisel korral töökohta vahetades jätsin reklaami-marketingi valdkonna teadlikult kõrvale.
Kui ma suudaks välja mõelda, kuidas ühitada oma tööks suhtekorraldust ja teenindust, oleksin omadega mäel. Tähendab, teoorias kujutan ma seda hästi ette, aga elluviimist (veel?) mitte.