Naistepäeval siras kevadine päike ning ehkki hommikul oli veel 10 kraadi külma, tundus kõik väga rõõmus ja kevadine. Esimese naistepäevaõnnitluse sain armsalt kodus kohvilauas.
Kuna naistepäevale oli ajastatud ka Tallinna ühistransporditöötajate toetusstreik õpetajatele (hmm, naistepäevaste streikidega tuleks küll ettevaatlik olla, 1908. aastal streikisid sel päeval New Yorki tekstiilivabriku töötajad ning juhuslikult puhkenud tulekahjus hukkus 129 naist) – aga Tallinnas siiski streik toimus ja nii sõitsime hommikul tööle koos lähedalelava kolleegiga, viies ühtlasi tööle ka Leivo, kes õhtusel kliendiüritusel viibinuna oli eelmisel päeval auto kesklinna jätnud.
Ja olgu naistepäev mis iganes veidra ajalooga või kuitahes kommertslik, ikka on rõõm, kui kolleegid ja koostööpartnerid lilli kingivad ja karukalli teevad.
Huumoripreemia läheb siinkohal kolleegile, kes kinkis Annekese šokolaadi juurdekuuluva jutuga: “Lilled oleksid mõne päeva pärast juba närtsinud, aga mina tahan kinkida ikka midagi, mis jääb – noh, puusale ja kõhule, ma mõtlen…”
Tegelikult jääb muidugi ka rõõm lilledest ning õhtusest tordist-šampusest kodus. Naistepäev on ikka üks tore päev 