Täna on Mammu 73. sünnipäev. Palju õnne!
Meie käisime Tartus sünnipäeval ära küll eile, tehes Mammu sellega päeva võrra vanemaks. Sest täna, Mammu õigel sünnipäeval, lähevad lapsed oma isa sünnipäeva tähistama.
Eile oli ka see päev, mil tädi Veera toodi taaskord hooldushaiglast koju. Mis pani muretsema Mammu pärast, kellele nüüd enda raviprotseduuride ja vajaliku rahu asemel hoolitsemiskohustus langeb. Aga midagi toetavat ma kah välja mõelda ei oska. Olen pakkunud, et toome ka Veera meie juurde, aga sellest ei taha Mammu ise midagi kuulda - tema tuba muutuks siis praegusest mugavast pesast ju põetamispalatiks. No ja aus olles ma selle lahendusega ka väga peale ei käi, sest poleks see olukord liiga rõõmus ka mulle endale.
Veera oli taas kord üllatavalt kõbus. Minu meelest. Sest vaevalist kõndimist ning pidevaid vaimse seisundi kontrollküsimusi stiilis "Kui vana sa oled? Mis on selle inimese nimi? Mis päev täna on?" ei oska ma Väljaotsa Memme olukorraga harjununa liiga probleemseks pidadagi. Aga ikkagi tuleb tema eest pühendunult hoolitseda ning selle käigus ka vana ja põdura inimese tujusid taluda.
Tartus nägime ka muid sugulasi. Margit on alati üks päiksekiir ning tädi Anne, tema ema, väärikas vanadaam nagu ikka. No aga muidugi on igas suguvõsas ka neid, kes pole just kirkaimad kriidid karbis. Ja mõni on ikka iseäranis, lausa raevuajavalt tuhm. Ei aita siis teadmine objektiivsetest ja subjektiivsetest asjaoludest, mis tema kujunemist mõjutanud ning mõistuse ja taktitunde absoluutsele puudumisele kaasa aidanud. Seepärast õnnestub - Jane Austenit tsiteerides - jääda temaga suheldes vaid hädavaevu vähegi sündsuse piiridesse. Ja pärast on endal piinlik.
Ebameeldiva tunde mahaloputamiseks põgenesime lastega sünnipäevalt plaanitust kiiremini (taas kord põhjust enda, aga eriti sünnipäevalapse ees piinlikkust tunda) ning läksime Mänguasjamuuseumi. Kus vaikuses ja rahus hõljus aastakümnete õnnelike mängude aura ning tänava munakivisillutise kohal hoovist kanduv kohvilõhnane jazz. Sellistel hetkedel tunnetad teravalt, et jah, Tartu on ikka tõepoolest erilise fiilinguga linn. Isegi kui see fiiling endale täiuslikult ei istu - aga ta on.