Tegelikult on see juba kolm nädalat vana uudis, aga mul pole olnud meeles seda siia kirjutada. Nimelt ostis Jüri lisaks oma Jaapani tantsuhiirtele, kes hakkavad juba vananema ja enam isegi poegi ei tee, ühe uue eluka- Mongoolia liivahiire. Tema nimi on Tömpsu, sest ta on üks armas loomake - nagu Kati ütles.
Tömpsul on säravad mustad silmad ning natuke harjamoodi saba - sel oleks nagu harjake otsas, umbes nagu ka tsintsilja sabadel. Ta on juba praegu, pojana, tublisti suurem kui tantsuhiired täiskasvanuna ja ilmselt on talle varsti suuremat puuri vaja, sest ta tahab väga joosta ja hüpata. Raske on seda elavaloomulist hiirekest isegi pildile saada.
Kui aus olla, siis ega ma väga vaimustuses polnud ei tantsuhiirtest ega nüüd ka liivahiirest - aga kui neid vaadata, siis on nad muidugi armsad küll ja ma saan täiesti aru, et Jüri loomapoes Tömpsut vägaväga hakkas endale tahtma. No las ta siis olla meie hiireke, loomulikult hakkasin ka mina teda kohe esimesest hetkest armastama. Ja isegi meie Kasutu Meow vaatab veel ühte hiirt päris heatahtliku pilguga, ehkki suurema huviga kui tantsuhiiri - ta lihtsalt askeldab rohkem ja on suurem ka.
Kui veel loomadest rääkida, siis Ode tõi kevadel koju kääbushamstri. See oli üks naljakas paks pallike ja Kati pani talle nimeks Mister Kõhurõõm. Tema siiski meile ei jäänud, sest tema pidamiseks oleks olnud vaja hiirepidamisest erinevaid tingimusi ning investeeringuid nii ruumi kui puuri. Seepärast elab Mister Kõhurõõm nüüd Nõmme Loodusmajas, kus tal on suurepärane kääbushamstri-elu.
Aga selle üheksa päevaga, mis meie Slovakkias olime ja Kasutu Meow Mummi juures elas, suutis Mummi Meowi nii hoolsalt toita, et too võttis juurde kolmandiku oma kehakaalust. Varasema kahe kilo asemel on meil nüüd kolm kilo kassi! See on täpselt teada, sest Ode kaalus ootamatult raskeks osutunud Kasutu koju jõudes ära.